Koht

Peeter Sauter pidutses kapi otsas.

See oli aastaid tagasi kunstnik Tiidu pool. Õhtu oli hoos. Jõime, kuulasime Tom Waitsi ja Zeppi.

Ma ei mäleta, miks ma suure riideka­pi otsa ronisin. Oli mul sealt midagi va­ja? Vaevalt. Mul on siiski tunne, et ma ei roninud nimme kapi otsa aega veetma, aga mingil põhjusel sattusin sinna. Kapi­ot­sa ja lae vahele palju ruumi ei jäänud.

Sättisin ennast külili ja vaatasin teiste tuttavate peale. (Ülevaltpoolt allapoole küll, aga mitte "ülevalt alla", ma loodan.) Mulle meeldis. Palusin, et mulle antaks mu klaas ja taldrik söögimöginaga.

Kapi otsas joomine, kui sa ei mahu püsti istuma ja kapp pisut su raskuse all tudiseb, sunnib ettevaatusele. See on nagu joomine sarvest, mida ei saa maha panna. Jood, aga jääd tähelepanelikuks, erksaks, ettevaatlikuks.

Ma võiksin siin filosofeerida paljude tarkade meeste nõuannete üle võtta vahel sisse uus vaatenurk, et näha tuttavaid asju uues valguses, uutmoodi. Mu õpetaja Karl Ader soovitas vahel keerata vaadel­davale objektile selg, ajada jalad harki ja vaadata läbi oma hargivahe. Ega ma ei üt­le, et teie naine nii vaadates veel ilusam paistab, aga võibolla märkate ta ilus pisiasju, nüansse, mis varem on kahe silma va­hele jäänud. Kuni pea ringi käima hakkab.

Niisiis, ma olin kapi otsas ja panin pi­du. Tiidule millegipärast meeldis ka, et ma olin kapi otsas. Ta arvas, et ma ei peaks sealt mitte mingil juhul alla tule­ma. Ja ta tõi mulle abivalmilt jooki ja söö­ki, kui ma tahtsin. Ja täitis muid mu soove. Ma olin nagu eriti kallis külaline või hoopis puudega inimene, kelle vajadusi arvestati eelisjär­jekorras. Ikkagi inimene kapi otsast, saage aru, ta ei saa ju ise kätte patja, kui küljealune kõvaks läheb, ega avada akent, kui kisub lämbeks. Me peame teda aitama. Vestlus sai kuidagi väljapeetum ja laused valitumad.

Ega ma ei mäleta täpselt, kuidas asi arenes. Küllap ma pidin aeg-ajalt siiski ka­pi otsast alla ronima ja kempsus käima. Joodud ju sai. Aga kempsust tulles ko­bi­sin tagasi oma kõrgele kohale. Ma ei mäleta ka, kas mul õnnestus pidu kapi ot­sas elegantselt ja väljapeetult lõpetada.

Ma tahaks justkui, et tekiks veelgi seda sorti olemist. Aga on tunne, et kapi ot­sa ei saa sihipäraselt pidutsema minna. See on siis kistud ja tehtud olemine ja pole loo­mulik. Kapi otsa peab juhuslikult sattuma. Mine tea, kas elus teist korda üldse nii veabki, et ootamatult kapi otsa sattub pidutsema.