Kroonimata kuningas Lennart
Ma ei ole ainus, kes lahkunud presidenti nimetab kuningaks. Tema käitumises oli mõnegi meelest midagi aristokraatlikku, kuninglikku. Olen teda paar korda päris karmilt kritiseerinud, kuid see pole seganud mind teda rohkem kui mõni kord imetlemast, toetamast ja totrate rünnakute eest kaitsmast. Minu kriitika üks mõte oli ka see, et keegi, ka Eesti kroonimata kuningas, ei tohiks jääda väljapoole kriitikat, ei tohiks harjuda mõttega, et tal on alati õigus, et ta võib teha, mis pähe tuleb. Kriitikasse suhtus ta muidugi valuliselt, vähemalt siis, kui see tuli kellegi omamaa inimese suust-sulest. Kuid kuulu järgi on ta ka möönnud, et oleks hull, kui seda poleks olnud. Loodan, et nii tõesti oli. Kuigi mulle jääb teadmata, kuivõrd ta teisi inimesi kuulas ja kuulda võttis. Tema juures audientsil olnud Ameerika neegrikirjanik Jamaica Kincaide ütles mulle veidi ehmatanult: "Mis inimene see teie president ometi on? Ta ei kuula ju üldse teisi."
Üks Eesti poliitikat hoolsasti, kuid veidi eemalseisjana jälginud ajakirjanik ütles kord, et meie maal on kaks tõelist poliitikut – Lennart Meri ja Edgar Savisaar. Nüüd on siis jäänud vaid üks. Ja see võib muidugi murelikuks teha. Edgari suhtumine kriitikasse ja kriitikutesse pole paraku palju parem kui Lennarti oma ja erinevalt Lennartist on tema kaaskonnas rohkem konjunktuuri-inimesi, isegi lausa pugejaid. Kumbki meie poliitika suurkuju ei hiilanud inimestetundmisega, mis avaldus selleski, et mõlemad pidid oma lähikondlastes tihti pettuma. Ent Lennart oli ikkagi kirjanik ja mängumees ning ei talunud igavaid olukordi ega igavaid inimesi. Ning tal oli võrratu anne igavaid olukordi huvitavaks muuta. Mis oli vastiseseisvunud Eesti presidendil lihtsam kui Saksa presidendil või Norra kuningal. Ajalukku läheb mõnigi tema särav improvisatsioon ja lausa ulakus, nagu legendaarne lugu president Bush seeniori gloobusega.
Lennarti ideede üleküllus võis ta alluvaid ahastusse viia. On teada palju lugusid sellest, kuidas president (või enne seda välisminister) pärast südaööd kellelegi helistas, küsis mingeid andmeid, visandas lennukaid plaane, mis hiljem päevavalguses kahvatusid ja teostamatuks osutusid. Siin oleks talle muidugi kulunud ära tark toimetaja, kes oleks aidanud võimatu võimalikust, realistliku fantastilisest välja sõeluda. Nii oleks ehk jäänud olemata mõni piinlik seik. Kõige suurem aps oli presidendil vist see, kui ta Helmut Kohlile ette heitis, et too ehitab Reichsbahni Bonnist Moskvasse. Mäletan ka tema kohtumist Türgi presidendi, vana poliitikahundi Süleyman Demireliga, kelle kannatuse Lennarti kirglik ja lepitud päevakorrast täiesti hälbiv monoloog tõsiselt proovile pani. Oli teisigi apse, kuid kui inimest hinnata, tuleb ikkagi panna kaalule õnnestumised ja luhtumised. Ning mina ei kahtle, et esimesed kaaluvad teised kõvasti üles. Lennarti isikudiplomaatiale peame olema tänu võlgu selle eest, et Eesti leidis maailma vägevate silmis tähelepanu, et Vene väed õnnestus nii Moskva kui Tallinna ekstremistide kiuste välja viia, et Eestit hakati pidama Euroopa Liidu ja NATO kindlaks liikmekandidaadiks. Pean plussiks ka seda, et presidendiks saades ei leppinud ta presidendirolli minimalistliku tõlgendusega, mida põhiseaduse tegijad, valitsusliikmed ja suur osa riigikogulasi endastmõistetavaks pidasid, vaid moodustas Kadriorus omamoodi varikabineti ja oma tippjuristidest nõuandjate abiga tõhusalt tsenseeris vilumatute ja enesekindlate noorpoliitikute seadusandlikke akte ja ettevõtmisi. Sest Lennartile oli selge, et Eesti poliitikat ei saa teha sõltumata maailmapoliitikast ning maailmapoliitika tundjana oli ta kahtlemata meil kõige kaugenägelikum ja kompetentsem. Ning hoolimata oma autoritaarsusest oskas ta ometi noorte hulgast leida võimekaid inimesi, kelle kätte usaldada Eesti diplomaatia.
Lennart ei hoolinud alati demokraatiast. Osalt sellepärast, et parafraseerides Rimbaud’d (La science est trop longue) – demokraatia on liiga pikaldane – teda kihutas taga arusaam, et Eestil on aega väga napilt. Osalt aga vist sellegipärast, et oli loomult aristokraat, pigem kuningas kui väikeriigi president. Nii olid talle sümpaatsed mõned Kesk-Aasia parteiliidritest kroonimata sultanid, nagu Kasahstani Kunajev. Ma ei tea, kuidas ta suhtus Charles de Gaulle’i, kuid midagi sarnast mõlemas mehes kahtlemata on. Mõlemad tulid võimule kriisiaegadel, kui oli vaja teha julgeid otsusi, mõlemad tõid oma riigi tagasi maailmapoliitikasse. Ent mõlemate aeg sai läbi, kui olukord normaliseerus ja poliitilised mängud suruti tavapärastesse raamidesse.
Siiski on kahju, et Lennartile ei ole meie tipp-poliitikute hulgas leidunud võrdväärset karismaatilist liidrit, ideede-inimest, kes hoiaks Eestit libisemast endaga rahuloleva tähelepandamatu väikeriigi staatusse. Selles on oma ohud ja meie esimene uue iseseisvusaja president ei väsinud neid ohtusid meile meenutamast.
Maarahvas on muiste unistanud oma kuninga(te)st. Nüüd siis ta sai kroonimata kuninga. Mis viib ketserlikule mõttele, et väikeriigile sobikski ehk rohkem kuningas kui president.
