Akadeemik Middendorff ja eestlased
Eestlaste ajalookäsitus on alates ärkamisajast lähtunud orjaaja-kontseptsioonist, mis baltisakslasi eriti ei armasta. Nii küsitakse minult vahel, et miks kirjutas Eesti kahekroonisel kujutatud Karl Ernst von Baer nii halvasti eestlaste elust 19. sajandi alguse Järvamaal. Kui me hindame kõike tänase elustandardi järgi, siis tundub enesekesksele eestlasele meie esivanemate räpase eluviisi kirjeldamine tõesti halvustav, kuid kui lähtuda olukorrast toonase pilgu läbi, siis oli pilt maarahvast tõesti kurb.
Teiselt poolt otsisid eestlastest ajaloolased ja kodu-uurijad tuntud baltisakslaste seas eesti juurtega inimesi, et kuidagigi tõestada eesti vere mõju baltisaksa kõrgkultuurile ja seda veidi oma arvele kirjutada. Nii on näiteks erinevatel aegadel eesti verd püütud leida nii Vene esimese ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusensterni abikaasa kui Karl Ernst von Baeri esivanemate soontes.
Erinevalt eelnimetatuist pole Alexander Theodor von Middendorffi (1815-94) ema eesti päritolus kahtlust. Pärisorjast Sophiel läks paremini kui paljudel teistel maatüdrukutel. Tema mõisnikust pärisisa saatis tüdruku Peterburi, kus ta tutvus tulevase Peterburi pedagoogilise instituudi direktori Theodor Johann von Middendorffiga. Armunute seisusevahe ei võimaldanud neil abielluda ning nii tuli poeg Alexander 6. augustil 1815 ilmale vallaslapsena. Kuna Peterburi saksa luteri koguduses ei peetud võimalikuks uut ilmakodanikku ristida, toimus ristimistalitus alles pool aastat hiljem Peterburi eesti luteri koguduses, kus lapse ristimiseks kanti end kirikuraamatusse abielupaarina.
Et pääseda avalikkuse tähelepanu alt elas Sophie pojaga Pööraveres ning alles kooli astumise eel 1824 ametlikustati tema staatus ja vanemad abiellusid. Middendorffide peres ema päritolust kunagi juttu ei olnud ning suurema osa oma elust Peterburis elanud daam kõneles oma lähikondsetega vaid vene keeles.
Mil moel 1930. aastate algul tuli välja, et Middendorffi ema oli eestlane, ei ole teada. Igal juhul ilmus 1934. aastal Ester Ståhlbergi raamat „Päikese tõusu poole”, milles autor omistas kõik Middendorffi vaimuanded tema emale.
Ise pidas Middendoff siiski baltisakslaseks. Samas oli ta poliitilistes küsimustes tõesti ultraradikaalne, olgu selle põhjuseks siis eesti veri või hoopis paljureisinud mehe elutarkus. Ta astus välja eesti, vene kui läti talupoegade elujärje tõstmise eest. Tähtsaimaks pidas ta nende umbusu vähendamist valitseva klassi suhtes. “Middendorff kannatab eriti seoses oma talupoegadega,” kirjutas Tartu ülikooli professor astronoom Ludwig Schwarz oma abikaasale Julie Hagen-Schwarzile, tähtsaimale
baltisaka kunstnikule. „600 aastat on [sakslased] eestlasi julmalt tallunud. Isegi iga väiksemgi nende õigustatud tundmus inimõigusele on jalge alla tallatud/---/. Pole mingi ime, et seetõttu elab eestlastes siiras usaldamatus võõraste vastu, sest 600 aastat pole nad midagi muud näinud, kui suitsust eluruumi ja teotööd. Nii on Middendorffi filantroopilised ideed ja teguviis langenud halvale pinnasele ja kõik tema heateod, mis ta on eestlastele teinud, pöörduvad kõik tema vastu. On tema hing nii plastiline ja tugev, et võidelda selle usaldamatusega nii kaua kuni lootus võidab?”
Middendorffi elu tõestab, et lootus ei kadunud tema jaoks kunagi. Nii nägi ta baltisakslaste tihedas koostöös eestlaste ja lätlastega ainsat võimalust baltisaksa kultuuri edasikestmisele tulevikus. Ta esitas 1860. aastatel Tartu- ja Viljandimaa esindajana Liivimaa maapäeval korduvalt eelnõu, mille kohaselt eesti poliitikutel oleks hääleõigusega võimalik osaleda maapäeva töös. Nii radikaalne samm, mis tähendanuks ühist vastutust tuleviku ees, jäi aga baltisaksa mõisnikel maapäeval vastu võtmata…
Selle, mis jäi Middendorffil tegemata poliitilisel tasandil, korvas ta oma tegevusega põllumehena. 1860. aastast elas Middendorff Hellenurme mõisas, kus tema tegevus uute maaviljelusviiside katsetamisel ning punase veisekarja ja eesti maatõugu hobuse aretamisel tõi talle kiiresti ülevenemaalise tuntuse. Tema juures käidi põllumajandust õppimas nii Ukrainast kui Venemaalt. Õpilaste seas oli ka eestlasi. Kuid mitte kõikidele rahvuslikult meelestatud eestlastele polnud Middendorffi tegevus tõuaretamisel meeltmööda. Nii tuli Middendorffil asuda ebameeldivasse diskussiooni Carl Robert Jakobsoniga, kes kritiseeris „Sakalas” ägedalt Middendorffi katseid ristata maatõugu hobust ardenni tõugu hobusega.
Middendorff viis oma talupojad teorendilt üle raharendile andis nende kasutusse suuremad maalapid, aitas iljaga ning alustas enda mõisa aladele jäävate koolide moderniseerimist, Päidlasse ehitas koguni uue kooli. Lisaks rajas ta töölistele pensionikassa, arvestades töötasult kindla osa igal kuul maha ja investeeris selle väärtpaberitesse. Pensionilemineku korral sai tööline kogu summa kätte, tema surma korral aga pereliikmed.
Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimehena (1862-82) kujundas sellest Eesti-, Liivi- ja Kuramaa keskse põllumajandusorganisatsiooni. Eestlaste elujärge katsus ta paranadada nende talude põllumajandusliku tootmise kaasajastamise kaudu. Selles nägi ta ühte võimalust vastuolude leevendamiseks baltisakslaste ning eestlaste vahel. Nii alustati Middendorffi eestvõttel Liivimaa põllumajandusnäituste korraldamisega, kus propageeriti uusimaid maaviljelusviise, põllukultuure, põllumajandustehnikat jms. Muuhulgas korraldas ta eesti taluperemeestele ekskursiooni läbi oma mõisa, kus neile näidati tema aretatud punast veisekarja, mis levis kiiresti üle Liivimaa ja on praegugi valitsev piimakarja tõug Lõuna-Eestis.
Middendorff üritas tõsta ka eestlaste põllumajanduslikku haridustaset. Nii soovis ta rajada koostöös Liivimaa rüütelkonna ja eestlastega Eesti Aleksandrikooli asemel eestikeelset põllumajandusliku kallakuga kooli. Ta leidis, et eestikeelse gümnaasiumi rajamiseks võimud luba ei anna, küll aga saadaks see mittepoliitilise põllumajanduskooli jaoks. Oma ideele toetuse saamiseks pöördus ta oma laste endise koduõpetaja Jakob Hurda poole. Eestlastel polnud aga vähimatki tahtmist teha koostööd rüütelkonnaga, pealegi kulus neil kogu aur omavahelisele arveteklaarimisele. Suutmatus leida kompromisse ja keskvõimude poliitika viis selleni, et eestikeelset Aleksandrikooli ei rajatudki. Alles 1914. aastal asutati Aleksandrikooli jaoks kogutud rahade eest Kõo mõisas venekeelne alampõllutöökool. Eesti Aleksandrikooli lugu on hea näide sellest, kus tüllikeeranud eestlased ei suutnud kinni haarata ideest, mis võimaldanuks realiseerida mitu eesmärki korraga.
Middendorffiga oli tihedamalt seotud ka Johann Voldemar Jannseniga. Viimane lootis Middendorffi toetusel rajada Sotsieteedi allharuna eestlaste põllumajandusseltsi, arvestades õigesti, et keskvõimud ei anna luba iseseisva eesti seltsi rajamiseks, pidades seda liiga poliitiliseks. Middendorff toetas igati Jannseni plaani, kuigi lõpuks saadi luba ka iseseisva Eesti Põllumeeste Seltsi rajamiseks 1870. a. See-eest aitas Middendorff Sotsieteedi kaudu levitada Jannseni põllumajanduslikku ajakirja „Eesti Põllomees” (asutatud 1869) Sotsieteedi kuludega.
Kuni elu lõpuni kulus Middendorffil palju energiat sellele, et vähendada eestlaste ja baltisakslaste vahelist umbusku. Paraku tema lootus ei võitnud ja koostöövõimetus viis baltisaksluse allakäiguni.
Alexander Theodor von Middendorff
sündis 18. augustil 1815 Peterburis. Esimesed eluaastad möödusid Pööraveres, õppis Peterburis, 1832–37 õppis Tartu ülikoolis arstiteadusi, 1837–39 täiendas end mitmes Euroopa ülikoolis. 1839–42 Kiievi ülikooli õppejõud. 1842–45 juhtis Baeri soovitusel Peterburi Teaduste Akadeemia korraldatud ekspeditsiooni Siberi põhja- ja idaaladele, mille käigus avastati teadusele Taimõrimaa ning mitmed Siberi sisealad. Oli 1845–65 Peterburi TA teenistuses adjunkti, erakorralise ja lõpuks korralise akadeemikuna zooloogia alal, seejärel surmani akadeemia hääleõigusega auliige. Tegutses pikka aega tsaariperekonna juures õpetajana, reisis suurvürstidega, sealhulgas ka Atlandi ookeanile ja Novaja Zemljale.
Middendorff suri Hellenurme mõisas 28. jaanuaril 1894 ning on maetud perekonnakalmistule Hellenurme külje all. Middendorff on üle saja teadusliku uurimuse autor. Tema nime kannab seitse geograafilist objekti maailma kaardil.
* * *
18. augustil peeti Eesti Rahva Muuseumis akadeemik A. Th. von Middendorffi teaduspäev, kus lisaks ettekannetele esitleti Natalja Suhhova ja filosoofiadoktor Erki Tammiksaare venekeelset raamatut “Aleksandr Fjodorovitš Middendorf (1815–1894)”, kirjastus Nauka, Moskva, 2005, ja Riho Västriku filmi “Middendorffi jälgedes”.
