Betti, Heiti ja luule
Kõike võib tahta, / karta / ja loota. /
Seda, mis tuleb, / mitte keegi / ei oota,
... algas Betti Alveri luuletus "Elul on väikene hingemaa" 1986. aastal ajakirja Looming aprillinumbris. Suisa kohe seepeale, 26. aprillil, toimus katastroof Tšernobõli tuumajaamas. Mäletan, kuidas Betti Alver ise mingi mõru huumoriga tolle "ärasõnumise" omaks võttis. Luuletus ei ennustanud siiski ainult halba, lõpp viitas pigem positiivsele ootamatusele - ja oli jälle prohvetlik, kui mõelda sellele, mis siinmail natuke hiljem juhtuma hakkas... Jah, Alveri selgeltnägemisvõimest oleks täiesti mõeldav pikemalt kõnelda! Olen temalt kuulnud ja üles kirjutanud seiga, et üks külanõid tahtnud oma oskusi just temale pärandada. See juhtus 1940. aastate algul Pühastes, kus luuletajatepaar - Alver ja Heiti Talvik - sõja ajal elas.
Kuid see selleks. Luuletuseni "Elul on väikene hingemaa" jõudsin seetõttu, et püüdsin järele mõelda, millised Alveri tekstid võiksid praegusel ajal olla laiemalt tuntud, ja tsiteeritud ridu olengi aeg-ajalt kohanud motona ajalehtede surmakuulutustes ning kaastundeavaldustes...
Tegelikult on Alveri luuletusi tsiteeritud ja motoks pandud ka paljudes kirjandusteostes. Tema luule üks tähelepandavaid külgi on lakooniline üldistuslikkus, aforistlikkus, olgu siis peaaegu otseütlemisena või leidliku võrdpildina. Nagu tuntud, 1940. aastal üliõpilasseltsi Veljesto kogumikus ilmunud epigramm vaimust ja võimust, milles härg väntab vardasse aetud vaimu.
Epigrammi nappidesse ridadesse võiks mahutada ka Betti Alveri eluloo - kirjandusele pühendatud ja muus osas üsna silmapaistmatu, kuid just sellisena erilise. Alver elas peaaegu kogu elu ainult ühes linnas, Tartus, ainsaks ametiks kutselise kirjaniku ja tõlkija oma. Ülikoolgi jäi tal kirjutamise tõttu pooleli. Ta elas üpris vaeselt, üürikorterites, pürgimata mingiks avaliku elu tegelaseks. Välismaal käis vaid ühe korra - 1930. aastatel Leedus. Oli kaks korda abielus, lasteta. Muidugi, nii tema kui paljude teiste elu käändus paratamatult ebatavaliseks 1940. aastale järgnenud ajaloosündmuste keerises. Alver kaotas Siberisse surnuna oma luuletajast abikaasa Heiti Talviku; ta ise visati Stalini ajal Kirjanike Liidust välja ja kuulutati luuletajana kõlbmatuks. Ta elas kõik selle üle, abiellus teist korda - kirjandusteadlase Mart Lepikuga - ja luuletas jälle.
Betti Alver ei olnud ainult lüürik. Tema kogulooming esindab kõiki tähtsamaid kirjandusliike. Kirjandusse tuli ta prosaistina, 1927. aastal "Looduse" romaanivõistlusel auhinnatud "Tuulearmukesega", millele järgnes romaan "Invaliidid" (1930). Juba luulesse jõudnuna avaldas ta veel omapärase poeemromaani "Viletsuse komöödia" (1935) ja hoopis hiljem pikema novelli "Kõmpa" (1976), mis pärjati Tuglase novelliauhinnaga. Ka näidenditega tegi Alver katset, ehkki ta noorusaegne tragikomöödia "Komödiandid" ei pääsenud lavale ning sõjajärgne "Sabaga täht" jäi lõpetamata, piirdudes katkendi avaldamisega 1959. aastal. Alveri kirjaniku-universaalsus avaldub iseäranis ta tekstide žanrilises läbipõimumises, tõendades žanripiiride tinglikkust. Ta luules on proosalist ja dramaatilist joont, proosas lüürilist jne. Mäletan ühest jutuajamisest, kuidas luuletaja vaidles tuliselt vastu kellegi noorema inimese iseenesest h uvitavale mõttekäigule, kuidas maailma nägemine lüüriku, jutukirjaniku või näiteks esseisti pilgu läbi olevat kaasasündinud ning täitsa eri asjad. Alveri jaoks ei olnud seal vahet, kuigi näiteks esseid ta ise kunagi ei kirjutanud.
Kirjutanud on ta aga umbes kaks ja poolsada mitmesugust luuleteksti, nende seas kaksteist poeemi. On avaldanud oma eluajal kuus luuleraamatut: poeemi "Lugu valgest varesest" (1931), lüürikakogud "Tolm ja tuli" (1936), "Tähetund" (1966), "Eluhelbed" (1971), "Lendav linn" (1979) ja "Korallid Emajões" (1986). Ilmumata jäi 1943. aastal koostatud "Elupuu", mille luuletused pääsesid trükki teistes hilisemates kogudes. Välja on antud ka mõned suuremad ja väiksemad valikkogud tema luulest. Alveri kui tõlkija suursaavutus on Puškini "Jevgeni Onegin" (1956-63).
Betti Alveri tähtpäeval on põhjust meenutada ka Heiti Talvikut (1904-1947), kelle sünnipäevgi oli alles hiljuti, 9. novembril. Nende kahe luuletaja elukaaslus tundub endastmõistetavana, ainuvõimalikuna. Nii mõnigi Alveri luuletajaisiksuse tunnusjoon oli samavõrd või veel ilmekamalt olemas Talvikus. Kas või too suur pühendumine kirjandusele, hoolimatus muude eluhüvede suhtes, aga ka enesekriitilisus ja suhteliselt väike produktiivsus. Alver oli küll Talvikust viljakam, ent nende kummagi teoste hulk ja maht ei tundu olevat piisav lahedaks äraelamiseks. Ja loomulikult on kokkupuutepunkte nende 1930. aastate luulel: suured prantsuse ja vene eeskujud, lähedased sümbolkujundid, väljenduslik perfektsusetaotlus, lakoonilisus jne. On ilmne, et Alver on üksjagu allunud vanema, kirjanduslikult harituma ja väljakujunenuma persooni - pealegi mehe! - autoriteedile, ent kahtlemata oli tegemist suurel määral loomuliku hingesugulusega. Ja isepäisust oli noores Alveris samuti, sest kunstnikuna läks ta peatselt oma teed ja jõudis 1940. aastate algul selliste maa-emalike värssideni, mille ühendamine prantslaste või isegi Talvikuga nõuab omajagu kujutlusvõimet...
Alveri luulet on sageli iseloomustatud meheliku ja mõistuspärasena, mida iganes selle all ka ei mõelda. Erilist põhjust vastu vaielda pole, kui võrrelda Alveri loomingut mõne teise meie tuntud naisluuletaja omaga. Alver ise polnud kuidagi nõus luule jagamisega naiste ja meeste vahel - nagu ta oli vastu mõnele muulegi liigitusele - ega armastanud "poetessi" tiitlit.
Ometi riskin siinkohal väita, et Alveri luule maailma- ja minapilt viitab vägagi naiselikule printsiibile, mida teatud tinglikkusega saaks nimetada ka suureks alistumiseks. Vastuolude ja heitluste alt, kuskilt "poeetilise teadvuse" süvakihist aimub mingi absoluutne valmisolek, kõigeks. Seda võib nimetada saatusearmastuseks, täielikuks mõistmiseks, ka sooviks või kohustuseks alluda elu kõikvõimsusele. Selle juurde kuulub erakordne (naiselik?) osavõtu- ja sisseelamisvõime - olgu näideteks kõigesöömise ja -seedimise motiiv noorusluuletuses "Kannibal" või sulandumine elu salapärasesse kuminasse hilisluuletuses "Kuuljale". Vaatamata meisterlikele ümberkehastumistele elupinna kirevas draamas, ei satu Alveri luuletajamina peaaegu kunagi sügavasse, lahendamatusse vastasseisu Teisega, maailmaga (kui, siis väga üksikutes sõjajärgsetes luuletustes). See kõik erineb Talviku minakesksetest süngetest eluheitlustest, aga ka näiteks Gustav Suitsu skepsisest. Olemata vähimalgi määral pealiskaudne, on Alveri luule meie hamletlike poeetide omast võrratult lootusrikkam, elujaatavam. Kas või nii:
Elul on väikene hingemaa. Hingeväljale vikatit üle manatud märgi viia ei saa.
Betti Alveri vaimu pärijad
Karl Ristikivi on Betti Alverit nii oma 1954. aastal ilmunud "Eesti kirjanduse loos" kui ka mitukümmend aastat hiljem nimetanud akrobaadiks, kes kõige kaelamurdvamad keelelised numbrid sooritab mängleva kergusega. Võrdluses akrobaadiga peegeldub see, mis luulekaugele inimesele tabamatuks jääb ja miks luuletamist sageli üldse mingiks tööks ei peeta. Ükski akrobaatiline number ei sünni niisama, selleks on vaja tööd ja harjutamist ja kaalumist ja vaagimist.
Betti Alveri puhul on töö sõnade ja sõnaraamatutega, õige SÕNA otsimine saanud juba legendaarse suuruse ja tähenduse. Samas ei toimu pidev lihvimine ja täiustamine pelgalt trikitamise mõttes ega ole keeleline kunsttükk omaette. Inimtunnetuse piiride avardamine ühelt poolt ja teiselt poolt selle piiride avardamise väljendamise täiustamine kuuluvad ju kokku, Alveri juures ehk suuremana ja selgemini kui mõne teise klassiku loomingus. Luule koosnebki maailma tajumisest ja võimest seda taju tehniliselt üha peenemalt ja varjundirikkamalt sõnades väljendada.
Betti Alveril on muidugi siiani olemas oma nn kogudus - inimesed, kes on teda tundnud ja kohanud ja teavad tema luulet ja eluseiku peensusteni. Teises äärmuses oskab tema värssi kateedrist ja hullupalatist tsiteerida ka see, kes autori nime unustanud. Ent kui küsida siin hoopis, kas ja kuidas tema luule vaimsete pärijate loomingus edasi elab? Kes kannab Alveri vaimu tema järgses eesti luules, olemata ometi mingilgi moel epigoonlik?
Klassik Alveri jätkuvat elu tõendavad minu jaoks Kanadas elav poetess Urve Karuks, Tartus elav alati tabamatuks ja salapäraseks jääv Mari Vallisoo ja kõige silmapaistvamal ja produktiivsemal moel Triin Soomets. Karuksi küll nüüdseks juba varasemaisse kümnendeisse jääv looming on selle nappusele vaatamata igihaljas ja sellest tulvab sama õhkutõusu ja ülevuse hoogu nagu suures osas Alverigi loomingus. Pööratagu vaid tähelepanu Karuksi kodumaal ilmunud luuleraamatu pealkirjale "Laotusse lendama laukast".
Mari Vallisoo looming on kerge ja uljas, müütiliste persoonide ja kangelastega sundimatult sina peal, ja kõnetab ka Betti Alverit kui arbujast õde, tema luule vorm on ühtaegu täpne ja vaba.
Soomets omakorda on kinnitanud oma lähedust Vallisoole, kuid osutab oma viimases kogus võpatamapaneva selgusega ja otsesõnu ka Betti Alveri "Tulipunasele vihmavarjule". Initsiatsioon ja lapsepõlve lahkumine. Soomets kõneleb enamasti inimloomuse hämaramast poolest, ja sedagi tundis tark Alver.
Janika Kronberg
Betti Alver päevikutes ja kirjades
Mis teoski muud on kui elatud elu kvintessents, usub Eesti Kultuuriloolise Arhiivi uurija Kristi Metste.
Võib ju vaielda kunsti eesmärkide üle, võib olla veendunud selles, et teos on kõik ja elulugu mitte midagi - lõppude lõpuks on siiski autor see, kes huvitab. Looja on see, kes valib ja vahendab maailma suurt sümfoonilist mühinat... Mis siis teoski muud on kui orgaaniline osa autori biograafiast, elatud elu kvintessents?
Betti Alver, kes enamasti keeldus intervjuudest, pildistamistest ja avalikest esinemistest, ei elanud siiski isolatsioonis ja on mõneti üllatuslikultki jätnud endast maha ulatusliku arhiivi. See on 1989. aastast peale hoiul Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Tartus ja võimaldab heita pilgu tema elu privaatsele poolele. Rikkalikumalt on dokumente sõjajärgsetest aastatest, varasemat eluperioodi puudutav läks suurelt jaolt sõja ajal kaduma. On säilinud käsikirju, fotosid, originaalkirju; päevikud aastatest 1949-1989 (40 aastat tehtud märkmeid, üle 4000 lehekülje) ja üheksa kaustikut (ligikaudu 1500 lehekülge) kirjade ärakirju ja mustandeid samast ajajärgust, mis on otsekui päevikud kirjades.
Ülestähendusi on tehtud lihtsatesse plastkaanelistesse kaustikutesse, trükitud kalender-märkmikesse, lahtistele lehtedele. Päevikumärkmed on mõeldud iseendale, valdav on napp, armsalt argikeelne (teaater) telegrammistiil, haruharva leidub toimunu pikemaid kirjeldusi või paarilauselisi mõttearendusi, urgitsevad eneseeritlused puuduvad täiesti.
Väljenduse täpsus ja tihedus on olnud vältimatu ka siin. Lugeja ees voogavad külalised, toodud kingitused, lilled ja vastukingid, saabunud kirjad, vastatud kirjad, telefonikõned, sissetulekud ja väljaminekud, loetud ja laenutatud raamatud, käsikirjade valmimine, lepingud kirjastustega, aiatööd, koristamine ja remont, väljasõidud, kohviõhtud, sünnipäevad, töö mõne teosega, raamatute valmimine, mõne luuletuse sünd, aga ka tervisehäired, peavalu, rõhuv unetus, meeletu väsimus, depressioon...
Muide, lilled on tohutult olulised. Kõik kingitud lilled on üles märgitud, ikka ja jälle aimub tõelist rõõmu sellest, kui toad on lilli täis, kui toodud on mõni haruldane taim: 18. juulil 1981 on Enn Lillemets tulnud külla, kaasas kõrge rohekas liilia. Betti Alver kirjutab: "Kinkisin temale Rooma kirjanduse antoloogia ("Ennule kõrge liilia päeval 18. juulil 1981. B. A.")" (fond 315, m 89:1).
Kirjad kõnelevad teist keelt, valitud on sõna ja viimistletud lause, on vaimukat poeesiat ja asjalikku proosat. Vastuseta pole jäänud vist ükski kiri. Jahmatab korrespondentsi tohutu ulatus, ent enamasti on tegemist üksnes viisakate tänuavalduste, keeldumiste, ametlike kirjadega. Siiski on üksikuid haruldusi: on nooruslikku olemise piiride kompamist (kirjad Paul Viidingule: "... Steppenwolf, mulle meeldib istuda vis-à-vis relvaga. Istuda, vaadelda, mediteerida igasugu võimalusi..." ), on suuri ja sügavaid tundeid (kirjad Mart Lepikule), on argipäevapildistusi (kirjad vanematele), süvenevaid luuleselgitusi (kirjad tõlkijale Svetlan Semenenkole), on leina ja valu - inimese elu äärest ääreni.
Ei saa väita, et Alveri elu olnuks sügavalt traagiline või tema aeg eriti hullumeelne. Kõik oli niisama traagiline ja niisama hullumeelne nagu kõigil teistelgi...
Tal oli jõudu elamise koormat kanda. Ja majanduslikku kitsikustki ei pidanud ta enam tundma vähemalt sellest ajast peale, kui lisaks tõlgetele hakkasid uuesti ilmuma ka tema luuletuskogud. Ikka ja jälle on päevikuis märkus "rubla kerjusele" ja 9. septembril 1986 on Alver kirjutanud: "Värisev inimene --- helistas [uksekella] ja pakkus müüa kolme luuda (3 rbl. kokku). Kutsusin sisse, pakkusin kohvi, andsin 15 rbl. ja kaasavõtmiseks võid, šokol., torti, vorsti, rulaadi...".
Päevikutes ja kirjades kõneleb seesama Betti Alver kes luuletustes. Kõneleb aukartus elu ees. Ehe biograafiline aines teeb selle eriti tuntavaks.
*
Betti Alveri päevik aastatest 1955-1956 on ilmumas ajakirjas Tuna, Eesti Kirjandusmuuseumis on valmimas koguteos, mis esimest korda koondab ühiste kaante vahele intervjuud Betti Alveriga, tema kirju ja mälestusi temast.Betti Alver Mart Lepikule
27. detsembril 1947 Pühastest
Lubasin Sulle kirjutada, kuid ei oska öelda midagi head ega ilusat. Ma pole rõõmus. Sellepärast siis tulengi üsna tuhmi linnuna ja tõmban välja oma viimse kirju sulekese. Säh, siin ta on.
Töö ei edene. Oma nürimeelsuse üle ei oska õieti kurvastadagi. Ei virguta enam ka see, kelle nime ei taha asjatult suhu võtta. Loen teda - Lear ahastab, Jago vihkab, Falstaff naerab mürinal - ning ma panen raamatu jälle kinni. Ma ju pole tänamatu, kuid midagi on paigalt nihkunud. Ei taha suurte inimeste tarkust, tahaks kasteheina põlvini. Aga aiaäärne on lund täis ja hanged vahivad aknast sisse.
Mets on viimastel päevadel üsna vaikne. Eile raputas tuul okstelt lumelademed maha. Nüüd on vanad kuused kõnehoogu sattunud ja mühisevad asjust, mis neile korda ei tohiks minna. Aga nad on minu head naabrid, ei tõrele kunagi, ja sellepärast mühistagu nad pealegi mis neile meeldib. --- Sina vist ei taha, et ma Sult küsiksin, kuidas elad? Aga ei saa küsimata jätta.
Ja tänada tahaks.
B.
Betti Alverist
Ain Kaalep: Kordaksin, mida olen juba kord öelnud:
On olemas suur Nähtamatu Tempel, vaimupreestrite ja -preestritaride oma. Kuuleme nende hääli. Need ei vaiki kunagi. Nende seas on üks väga lähedane, väga austatud ja armastatud... ( "B. A.", Edasi 1981, 21. november).
Hando Runnel: Betti Alveri koht ütlen ainult ühe sõna -- see on truudus.
