Bela Hamvas “Veini filosoofia”.
Kummaline, aga vaimustunud, ilma mingi praktilise otstarbeta traktaat, kirjutatud 1945. aastal. Béla Hamvas (1897-1968) oli ungari õpetlane, enne sõda raamatukoguhoidja Budapestis, sõjajärgse aja "ebasoovitava isikuna" peamiselt laotööline.
Õigupoolest on raamatu eesmärk ikkagi väga suur: õpetada inimest veini abil maailma õigesti tajuma ja seeläbi ka õigesti toimima ja käituma. Autori vaenlasteks on ateistid, pietistid ja puritaanid, kes usuvad surrogaatidesse, nagu diktaator, põhimõte, maailmavaade, ühesõnaga, abstraktsetesse asjadesse. Usk abstraktsesse ideesse on Hamvasi järgi halb usk, halb käitumine ja seega pärispatt. Abstraktse elu haiguse ravim on lihtne: "sundimatult elada. Esimesse ilusasse naisesse armuda. Ja seejuures kiiresti, palju süüa, lillede keskel jalutada, minna elama männikusse, kuulata muusikat, imetleda maale ja juua veini, veini, veini, veini." (lk 100). Veini joomine õpetab inimesele harmooniat. Vein on enam-vähem seesama mis ilus naine või kalliskivi. "Vein on vedel armastus, kalliskivi kristalliseerunud armastu" (lk 56).
Ühesõnaga, üks ütlema elujaatav filosoofiaraamat, kuigi meil pole ehk enam sellist filosofeerimisharjumust, nagu see oli enne sõda vanas lõbusas Ungaris.
Raamatust ei saa küll õppida ungari veinindust ega ka filosoofiat, aga mõne idee orja võib see ehk sundimatule veinirohkele elule päästa.
