Ma arvan, et tuleb veel kirjutada. Sest see asi ei tohi niiviisi sumbuda. Täismees, haritud inimene, teeb otsuse kinkida lähedasele koer, elav hing, paljudele pere liige, lähim sõber. Mees otsib heast pesakonnast kutsika, teades, et sellest sirgub suurt kasvu loom, valib just liikuva ja mänguhimulise tõu ja tasub kümme tuhat (!) krooni. Järgmisel päeval annab looma üle inimesele, “kes ammu on koera tahtnud”. Ja siit hakkavad pihta veidrad asjad. Äkki kaotab mees looma vastu igasuguse huvi. Ei tea ta midagi ei looma kohutavatest traumadest, ei kasvuprobleemidest ega nälgimisest ja valesti kokku kasvanud luudest.

Ma ei usu seda meest, Aivar Otsaltit, kes ametilt on riigi juhtivaid politseinikke. Ja ma selgitan, miks. 

Inimene, kelle majas koer kasvab, on prefekt Otsalti alluv ja kolleeg. Nad töötavad ühes asutuses ja küllap kohtuvad koridoris ja puhvetis. Põgus pilk internetti ja me näeme, et kolleegid kohtuvad ka tööväliselt. Seitse spordivõistluse finišiprotokolli ei ütle meile muud, kui et kolleegide sportlik vorm on täiuslikus sünkroonis ja et sporti tehakse koos ja finišisse jõutakse samuti koos. Kas tõesti ei küsi prefekt aasta jooksul oma tuttavalt kordagi, ei töö ajal ega pärast seda: kuidas läheb sellel toredal labradorikutsikal, kelle ma teie majja teie enda sünnipäeval tõin? Võiks ju küsida, kas prefekt ostab kümnetuhandekrooniseid kutsikaid ka teistele, kes “ammu on koera soovinud”. Aga see oleks silmakirjalik. Kirjaoskaja inimene saab aru, millest ma räägin.  

Ma olen rabatud sellest, kui küüniline on meie õigusemõistmine ja milline ringkäendus paistab välja prokuratuuri pressiteatest. Loom on sandistatud, ta murtud luudega hätta jäetud, ja mitte keegi ei vastuta. Iseäranis puhas poiss on see, kelle suhe moraali ja õiglusega peaks olema eriti otsene ja kes on selle koera seaduslik omanik ja seega tema käekäigu eest vastutav. Teisipäeval tuli prokuratuurist teade, et Otsalt “väärkohtlemist ei põhjustanud” ja et “pole alust arvata, et Lõuna prefekt tahtis koera edasi andes panna toime loomale kannatusi põhjustavat tegu”. Ah soo. Ning me olemegi olukorras, kus piinatud koera piinamise eest ei vastuta keegi ja koer on end ise pimedasse garaaži sulgenud ja endal luud murdnud.

Ma arvan, et Otsalt oleks pidanud koera tagasi võtma, kui tema kingitust ei tahetud. Kas kasvatajale tagasi viima või talle uue pere leidma. Ärme oleme lihtsameelsed. Otsalt teadis ilmselt kõigest – nii näljutamisest kui luumurdudest ja muudest jamadest koeraga. Igaüks, kellel vähegi südant sees, oleks midagi ette võtnud. Olenemata ametikohast.

Loomade võtmine on riskantne asi. Tuttav loomaarst ütleb, et kui inimesed kahtlevad, kas võtta, on parem mitte võtta. Kaugeltki kõigile ei sobi elu koos loomaga. Ja ei sobi ka see, et loomaga tuleb tegelda kogu aeg ja et meeldivaga kaasneb ka ebameeldiv, alates lõhutud asjadest ja lõpetades loikudega valgel vaibal.

Minu poja koolis küsis õpetaja kord 11. klassi õpilastelt, kas loomadel on hing. Kaks kolmandikku lastest olid veendunud, et on.

Loomade jumal näeb ja karistab.