Mees, kes nägi külma sõda esimesest reast
Milwaukees šoti-iiri juurtega peres 1904. aastal sündinud noormees oli lõpetanud maineka Princetoni ülikooli ja astunud Ameerika Ühendriikide konsulaarteenistusse, sest oma sõnul tal “lihtsalt ei tulnud muud mõtet”.
Tema onu nimi oli samuti George Kennan (1845-1924) ja koguni nende sünnipäev oli samal kuupäeval, 16. veebruaril. Vanem George Kennan oli kuulus russofiil, kes rändas ringi Tsaari-Venemaal, olevat olnud esimene Põhja-Kaukaasiat külastanud ameeriklane ja toetas oma artiklites Venemaa sõjategevust tšetšeeni mässuliste vastu. Hiljem asus ta siiski oma artiklites nõudma reformide läbiviibimist Venemaal.
Hüppelaud Venemaale
George F. Kennan alustas teenistust 1925. aastal Genfis, siirdus sealt 1927 Hamburgi ja aasta hiljem Tallinna. Loomulikult polnud paberitöö Eesti pealinnas tema tõeline ülesanne. Tol ajal olid USA Tallinna, Riia ja Kaunase saatkonnad omamoodi koolituspaik tulevastele Venemaa-spetsialistidele ning sama huvi oli ka noorel Kennanil.
George Kennan meenutab oma erakordses stiilis kirjutatud mälestusteraamatus neid aegu nii: “...need aastad möödusid kas Berliinis või Baltikumi pealinnades Tallinnas ja Riias. Mul on nendest aastatest raske kirjutada. Ma olin silmapaistmatu. Mu sõbrad olid silmapaistmatud. Mu isiklikus elus ei toimunud midagi erilist.”
Kennan kirjutab, et neil aegadel ta peamiselt reisis ja luges väga palju ning asus õppima vene keelt. Tema esimene õpetaja oli revolutsiooni järel vaesunud ukrainlane.
“Tallinn oli tollal – ja loodetavasti on ka praegu – armas vana hansalinn, otsekui põhjamaine koopia sakslaste Lübeckist, mida ümbritsesid hajutatult, aga sugugi mitte inetult ehedad venelikud eeslinnad.”
Töö saatkonnas oli üksluine. Tallinnas töötas vaid kaks ameeriklast: konsul ning Kennan ise. Kogu Eestis olevat saatkonna andmetel elanud üheksa ameeriklast.
Kennan meenutab saatkonna eestlasest ametnikku: “Ta oli kombinatsioon üsnagi ebamäärasel tasemel taibukusest ja pretensioonist kõiketeadvusele ja eksimatusele, mis minu nägemuse järgi on alati olnud omane suurele osale Vislast ja Doonaust ida pool paiknevate alade meessoost rahvastikule.”
Kennan on tuntud oma keeruka ja enamasti nauditava sõnastamisoskuse poolest. Tema mälestuste üks omapärasemaid episoode on pikk vestlus oma teenuseid pakkuma tulnud Berliini prostituudiga Natsi-Saksa eluolust.
Üks veidramaid juhtumisi Eesti päevist oli seotud ameeriklasest sulleriga, kes lüpsis eestlastelt raha, et Ameerikast toodud puksiiri abil hakata vee alt välja tooma vara Esimeses maailmasõjas põhja läinud laevadelt. Päästetöödeks hangitud puksiir läinud aga tormiga põhja ja oma rahast ilma jäänud eestlased hakkasid nõudmistega saatkonda pommitama. Pealekauba tuli korraldada ameeriklastest meeskonna kojusõit.
Kennan sõitis Eestis üsna palju ringi, ta võttis kaasa oma kokerspanjeli ja sõitis Tartusse, Pärnusse, Setumaale ja saartele. Lõpuks veetis ta koguni jõulud Petseri kloostris, kus Kennanile meeldis, et kõik rääkisid vaid vene keelt. Eestlastega tal erilisi kokkupuuteid ei olnud, Kennan tunnistab, et ta ei käinud kordagi üheski eesti kodus.
1929. aasta alguses viidi Kennan üle Riiga, mis oli edutamine. Riia oli Baltikumi spionaažikeskus, kus tegutsesid juba Briti superagendi Sidney Reilly masti mehed. Ka Riia oli rohkem vahepeatus ning Kennan naases korraks Saksamaale, kus õppis Berliini idamaiste keelte seminaris ning abiellus norralanna Annelise Sørensoniga.
Sel ajal oli USA alustanud ettevalmistusi Moskvas saatkonna avamiseks. 1933. aasta lõpus sõitis Kennan koos Ühendriikide suursaadiku William Bullitiga Moskvasse ja veetis seal neli aastat. Muuhulgas käis ta vaatamas 1937. aasta kurikuulsaid kohtuprotsesse. Peagi avanes tal uus võimalus oma silmaga ajalugu tunnistada: esmalt okupeeritud Tšehhoslovakkias USA ametliku esindajana ja seejärel juba Berliinis.
Kennan meenutab päeva, kui Saksamaa kuulutas Ameerika Ühendriikidele sõja: “... äkitselt, otsekui võluväel ärkas telefon ellu – helistati välisministeeriumist ja öeldi, et meie asjurile tullakse autoga järele.” Välisministeeriumis luges Ribbentrop ette sõjakuulutuse ja karjus “Teie president tahtis seda sõda ja nüüd ta selle sai!” Saatkonna töötajad interneeriti ligi pooleks aastaks.
Kennan meenutas hiljem hapult: “Alles 1942. aasta aprillis suvatses Ameerika Ühendriikide valitsus meiega ühendust võtta, ehkki šveitslaste kaudu olnuks see väga lihtne.” Kennan ja teised ameeriklased viidi rongiga Portugali.
Persona non grata
Juba 1944. aastal oli Kennan Moskvas tagasi. Veebruaris 1946 saatis ta riigidepartemangu 17leheküljelise telegrammi, mida diplomaatia ajaloos tuntakse “pika telegrammi” nime all.
Aasta hiljem avaldas ta telegrammi põhjal ajakirjas Foreign Affairs artikli “Sources of Soviet Conduct” ("Nõukogude Liidu tegevuse lähtekohad"). Kuna artikkel oli allkirjastatud varjunimega “X”, tuntakse seda tänini “X-artikli” nime all. Artikli mõte oli lihtne ja selge: Nõukogude võimu levikut planeedil Maa tuleb vaos hoida. Samas oli Kennan üks esimesi, kes uskus juba tollal Kremli režiimi pehmenemisse.
1952. aastal määrati Kennan USA suursaadikuks Moskvas. See lähetus sai aga väga ootamatu lõpu. Kui ta samal aastal reisis kord läbi Berliini, mainis ta seal lennujaamas möödaminnes ühele ajakirjanikule, et tema elu Moskvas on üksnes õige pisut parem kui natside interneerimislaagris.
Uudis levis ning oktoobris kuulutas Nõukogude valitsus ta persona non grataks. Kennan oli sunnitud lahkuma. See ei tähendanud siiski veel karjääri lõppu. Edaspidi teenis ta USA suursaadikuna Jugoslaavias, hiljem kirjutas raamatuid ning nõustas valitsust.
Tagantjärele Kennan häbenes oma “X-artiklit” ja soovis, et ta poleks seda kirjutanud. Ta arvas, et teistsuguse poliitika korral andnuks ehk vältida Korea sõda.
Välisteenistusest errumineku järel hakkas Kennan aktiivselt kritiseerima USA välispoliitikat, muuhulgas Vietnami sõda ja võidurelvastumist. “See on üks tema erinevusi Henry Kissingerist: Kennan pole kunagi uskunud jõuga konfliktide lahendamisse,” kommenteerib endine USA aseriigisekretär Strobe Talbott, kes on Kennani suur austaja.
1990ndate lõpul leidis Kennan üsna palju tähelepanu oma NATO-teemaliste ütluste pärast, mis puudutasid ka Eestit. Nimelt oli ta kategooriliselt vastu NATO laienemisele, eriti endise Nõukogude Liidu vabariikide kaasamisele. Kennan nimetas seda “potentsiaalselt eepiliste proportsioonidega strateegiliseks prohmakaks” ja see kommentaar jõudis Eestissegi.
Tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves vastas, et ta on korüfeede arvamustest alati lugu pidanud, kuid see, et Kennanil oli õigus 1950ndatel aastatel, ei tähenda veel seda, et tema vaated oleksid tõesed ka 50 aastat hiljem.
“Ma ei oska öelda, kas Kennan peab Balti riikide vastuvõtmist NATOsse endiselt veaks. Pigem jah, sest Kennan oli vastu ka üleüldse NATO moodustamisele,” arvab Strobe Talbott.
Igatahes pole Kennanist mööda vaadanud ka Eesti riik. Lennart Meri mainis tema nime koguni 1996. aastal vabariigi aastapäeval peetud kõnes: “George Kennan... oli muuhulgas see mees, kes andis Ernst Jaaksonile viisa sõiduks Ühendriikidesse.” Samal aastal autasustas ta Kennanit Maarjamaa Risti I klassi ordeniga.
George F. Kennan saab 100aastaseks 16. veebruaril. Ta elab koos abikaasaga USA idarannikul Princetonis.
