Eesti Arstide Liidu president Andres Kork märgib oma avakõnes, et tegu on probleemse valdkonnaga, kus on raske konflikte vältida.

"Ravitegevuses on tavapärasest kõrgem risk negatiivsete tulemuste tekkeks. Ning arstid loodavad, et avalikkus, sealhulgas meedia, analüüsib juhtunut objektiivselt."

Ülekanne ja vastuülekanne

Erinevaid lootusi, mis sageli toovad kaasa pettumuse, võrdleb psühhiaater Andres Lehtmets oma konverentsil peetud ettekandes analüütilises psühholoogias tuntud nähtuste ülekande ja vastuülekandega.

"Ühiskond suhtub arstidesse jätkuva pieteeditunde ja austusega. Siit algab ka probleem: patsient projitseerib arstile oma ootused ja lootused. Toimib ka vastuülekanne - arst ootab patsiendilt tänulikkust õnnestunud ravi järel ning mõistmist ebaõnnestumiste korral."

Ebakõlad on olukorda sisse kodeeritud. Patsiendil on oma õigus ja see ei pruugi arsti omaga ühtida.

Lehtmetsa sõnul on ülekande ja vastuülekande toimimist tunda mitte ainult arsti ja üksikisiku, vaid ka arsti ja ühiskonna suhetes. Kui arst ravib hästi, teeb õnnestunud operatsiooni või järgib uut ja edukat raviviisi, ei ületa see uudiskünnist. Kui arst teeb vea, räägivad ja kirjutavad sellest kõik. Kusjuures mitte nii, nagu sellest räägivad arsti kolleegid - analüüsides ja arutledes - vaid pigem süüdistades.

Alateadlikul, vahel ka teadlikul tasandil ootavad arst ja ühiskond teineteiselt erinevaid käitumisviise, soovitut saamata aga ollakse pettunud.

Alloleva näite rääkis üks konverentsil esinenud Maalehe peatoimetaja Peeter Ernits.

"13aastane tüdruk on haiglas ning isal on mure tema elu pärast. Isa sõber helistab oma heal positsioonil olevale arstist sõbrale ning pärast telefonikõnet "hakkavad asjad liikuma". Tüdruku vaatab üle oma ala parim asjatundja, ravile antakse õige pööre ning varem eluohtlikus olukorras olnud laps paraneb. Iseenesest suurepärane olukord. Aga kui isal poleks olnud sõpra, kellel on arstist sõber ...?"

Diskussiooni käigus kommenteeris lastearst Irja Lutsar, et sama juhtumi kohta ajalehest lugedes olnud ta sügavalt jahmunud - juhtumit teades oli ta imetlenud arstide operatiivsust ja õigeid otsuseid, mis aitasid paraneda lapsel, keda veel kümne aasta eest poleks osatud ravida.

Kas pole kena näide ülekandest ja vastuülekandest?

Avalikkuse teispoolsus

"Eetikaprobleemidest räägitakse Eesti meditsiinis praegu veel vähe," hindab Andres Lehtmets ning põhjendab seda riigi noorusega. Muuhulgas on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus puudub patsiendikaitse seadus.

"Arst ja avalikkus on väga peibutav teema. Arsti roll ühiskonnas on seotud avalikkuse teispoolsusega - arstisaladuse hoidmine on osa keerulisest valdkonnast, mida nimetame arsti-patsiendi suhteks. Arstisaladuse kohalt loori kergitada lubavad vaid üksikud erandlikud olukorrad - nakkusoht, riiklik oht, vägivald laste suhtes ..."

Andres Lehtmetsa hinnangul oleks patsiendikaitseseadus est abi ka arstidele - kindlaks määratud piirid teevad töö ja selle kohta info andmise üle otsustamise lihtsamaks. Samas märgib Lehtmets, et eetikakoodeksit on püütud seadustega asendada, seadused aga ei lahenda kõiki probleeme, mis arsti ja patsiendi suhetes üles võivad kerkida.

"Arst ei peaks kommenteerima patsiendi tervise ja eraeluga seonduvat. Samas on arstil vaja juhtumit kolleegidega arutada, et neilt konsultatsiooni saada. Juhtumite põhjalikud arutelud on paratamatud ka meditsiini õpetamisel. Tõsi, hea tava näeb ette, et mõlemal juhul võib küll vajaliku põhjalikkusega lahata patsiendi tervist, vajadusel ka teda ümbritsevat keskkonda, kuid seda tuleks teha piisavalt umbmäärasuses vormis, et kuulajad-kaasamõtlejad juhtumit patsiendi isikuga seostada ei suudaks ..."

Arstiroll on vaid üks arstina töötava inimese rollidest. Lisaks võib ta olla pereinimene, sõber, huvigrupi liige, poliitik ... Ja erinevates rollides võib juhtuda ka nii, et ühes rollis kasutatakse infot, mis on saadud teises rollis ning mis ei tohiks teise rolli olukorrast väljuda.

Juhtum elust. Poliitikasse läinud psühhiaater alustab saalitäie rahva ees kõnet sõnadega: "Näen siin saalis mitmeid oma endisi patsiente ..."

Informeeritud nõusolek

"Juhtumist rääkimiseks on vaja patsiendi informeeritud nõusolekut," märgib Andres Lehtmets. Ja rõhutab, et näiteks teleekraanil politsei- ja 112-saadetes näidatavad ohvrid ja ravialused seda nõusolekut andnud ei ole.

"Kui tuli õigusmeditsiin, st eetikat püütakse asendada seadusega, tekkis paljudes olukordades veendumus, et kui inimese allkiri on olemas, piisab selleks nii operatsiooni sooritamiseks kui ka juhtumi avalikustamiseks."

Juhtum elust. Noor naine on sünnitamas. Kui ta valudest korraks teadvuse kaotab, pakub arst välja epiduraalanesteesia, mille kohta sünnitaja on varem kindla sõnaga öelnud, et seda ta ei taha, kuna soovib oma lapse tulemist täiel määral toetada. Hämaral pilgul maailma vaatavale naisele lükatakse ette kolm paberilehte, mis annavad teavet epiduraalanesteesia olemuse, näidustuste ja vastunäidustuste kohta. Selgelt ja kindlalt nõuab õde allkirja. Sünnitaja kirjutab alla, teadmata pärast, et ta seda üldse teinud on.

Nagu lugematud ekraanil näidatud ohvrid, ei pruugi ka sünnitaja teravdatud tähelepanust pääseda: juhtub ta näiteks sünnitama ebatavalises paigas, kui lapsukese ilmale aidanud meditsiiniõde lahkesti ajalehele kommenteerib, kuidas sünnitus kulges ning mida naise abistamiseks tehtud on.

Haigekassa: maksja ja kolmas osapool

"Kui patsiendi ravi maksab kinni kolmas osapool, ei saa enam rääkida arsti ja patsiendi vahelisest täielikust konfidentsiaalsusest," viitab Andres Lehtmets haigekassale.

"Kogu meditsiini üleviimine kindlustuse põhimõttele on toonud ravitegevusse äri. Arstide omavahelisteski suhetes võistlevad kollegiaalsus ja vajadus hoida ärisaladust. Haigekassa tähendab muuhulgas ka arstisaladuse jagamist. See, kes maksab, peab teadma, mille eest ta maksab. Kui me vaatleme ravi üksnes eetika seisukohast, ei tohiks olemas olla ei haigekassat ega ka muid ravikindlustusi, mis arstisaladused arsti ja patsiendi suhtest välja viivad. Paratamatult on maksev osapool ka kontrolliv osapool."

E-tervishoiuga seotud küsimused

And res Lehtmetsa arstieetika teemaline sõnavõtt puudutas ka e-tervishoiu küsimusi. "Ma ütleksin, et tegu on loodusnähtusega, millest pole pääsu, seega oleks oluline reeglid kindlaks määrata võimalikult alguses," märkis ta.

Ehkki e-tervishoiust on räägitud juba omajagu (Terviseekspressis kirjutas sellest mainumbris TÜ Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto), tekitab see veel mitmeid küsimusi nii arstide kui ka (võimalike) ravialuste hulgas.

Andres Lehtmetsa sõnul tunneb tema isiklikult uue projekti ees veidi hirmu - et ühiskond ei hakkaks digitaalseid haiguslugusid kasutama selleks, et inimeste tervisandmed ravi jaoks olulisest ringist väljapoole lekiksid. Eetika seisukohalt võiks Lehtmetsa hinnangul olla kaalumist väärt Islandi geenivaramu kogemus. Väikeses saareühiskonnas on igal üksikisikul õigus oma terviseandmed sealt kustutada.

Eesti Arstide Liidu eetikakomitee juht, emeriitprofessor Arvo Tikk ütleb e-tervishoiu kohta, et Eestil on valida kahe erineva mudeli vahel. Skandinaavias on terviseandmed elektroonilistes andmebaasides juba üle kolmekümne aasta ja see võimaldab vajadusel arstidel kiirelt osutada kõrgetasemelist abi. Kesk-Euroopas aga välditakse tsentraalseid tervise andmebaase, kartes nende võimalikku väärkasutamist. "Selline patsiendi privaatsuse absolutiseerimine muudab ülevaate saamise tervishoiu probleemidest kesisemaks. Korraga aga ei saa Skandinaavia tasemel arstiabi ning Kesk-Euroopa tasemel turvalisust. Eetilised aspektid tuleb diskussiooni käigus läbi arutada ning teha valikud. Inimese autonoomia ühekülgne ainurõhutamineja kvaliteetne arstiabi ei käi kokku."

 

 

HIPPOKRATESE VANNE

Vannun arst Apolloni ja Asklepiose ja Hugieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ning jumalannade nimel, kutsudes neid ühtaegu tunnistajaiks, et mina tahan oma võimete ja otsuse kohaselt kinni pidada sellest tõotusest ja lepingust: austada minule arstikunsti õpetanut nagu oma vanemaid, andes temale, kui ta raha peaks vajama, osa oma tulust ning pidades tema järglasi oma vendadega võrdseiks ning õpetada nendele, kui see nende soov peaks olema, seda kunsti tasuta ja lepinguta; lasta neid osa saada nõuandest ja õpetusest nagu lepingu allakirjutanud ja arstliku seaduse järele vande andnud õpilased, teistele aga õpetust mitte andes.

Mina tõotan anda korraldusi ainult haige kasuks vastavalt oma võimetele ja arusaamisele, ma tahan neid säästa kahjust ja ebaõiglusest.

Mina tõotan mitte kellelegi anda surmavat ravimit, kui mind ka seda teha palutaks, samuti luban, et mina ei anna ka sellekohast nõu. Samuti ei anna ma ühelegi naisele abordivahendit. Pühalt ja vagalt tahan ma oma elujärge ja oma kunsti hoida.

Luban mitte kasutada nuga, ka mitte kivivaevuste korral, vaid tahan selle kõik jätta nende meeste hooleks, kes selle töö oma peale võtavad.

Igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasutoomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikust, eriti haige kahjustamisest ning eriti sugulisest vahekorrast nii naiste kui meestega, vabadega ja orjadega.

Mida ma ka ei kuuleks ravimise käigus või ka väljaspool ravitoiminguid inimese elu kohta, mida mingil juhul ei tohiks levitada, hoian ma oma teada, veendumuses, et niisuguseist asjust kõnelemine on halb.

Kui ma sellest tõotusest kinni pean ega seda ei riku, siis saagu mulle osaks edu nii elus kui ka kunstis, austus inimeste poolt tulevates aegades. Kui ma murran tõotust ja valet vannun, saagu mulle osaks kõik vastupidine sellele.