ÄRA LOE: NÄDALA RAAMAT (Rein Veidemann “Lastekodu”. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus. 400 lk.)

“Lastekodu” on Rein Veidemanni isikuromaan, Andreas Wiik tema

alter ego

. See ongi ainus oluline põhjus seda raamatut mitte lugeda. Esiteks on iseendast kirjutada kõige lihtsam ja primitiivsem, teiseks huvitab see lugejaid kõige vähem – eriti kui seda tehakse 400 lehekülge ühtepanu nii sisekõne kui süžeearengu kaudu. Erandiks on muidugi sarimõrvarite või kokottide enesepaljastused, aga “Lastekodu” autor  ei kuulu kahjuks kumbagi hulka. Ning sellised tegelased peavad ka õige nime all esinema.

Veidemanni stiil ja oskus see paaris mõttekäiguga ühe romaanivankri ette rakendada on silmapaistvalt hea, üks paremaid eesti kirjanduses. Tema tekst on alati selge sõnumiga. Muidugi tingib teose maht mõningaid kõrvalekaldeid, milledest osa on päris lõbusad. Näiteks kohad, kus Andreast võrreldakse Lotmani, Kierkegaardi või Nietzschega.

Paraku on need mõttekäigud allutatud varakristlikule “põrmlase” enesepiitsutamiskirele ja donkihhotelikule võitlusele tuuleveskitega – olgu vastaseks siis keskea kriis või globaalne meedia. Näiteks aasta 2000 saabumist kirjeldab autor nii: “Inimene oli otsekui uimastuslöögi saanud tapaloom enne konveieri lõpumeetreid, kus ootas elektrišokk, kaelaarteri täpne läbistamine, eesliikujate verest täidetud renn, millest tõusev imalkleepjas aur segunes lihunike higi ja desinfekaatorite sidrunilõhnaga, kus ootasid ees nülgimisnoad ja kondisaed.”

See tsitaat on tipp. Edasi pole enam mõtet minna. Kui Remarque`i “Aeg antud elada, aeg antud surra” peategelane ütleb: “Ma karjun. Te ainult ei kuule seda”, siis Andreas Wiik röögib tõesti nagu tapetav siga.

“Miski pole enam endine, kui valik on tehtud,” kirjutab Veidemann.

Mina olen valiku teinud ja teid hoiatanud.

Küll aga LOE KINDLASTI “Lastekodu” kohta ilmunud Janek Kraavi arvustust “Roos(i nimi) Pärnu rannaliival” (PM 14.11. k.a), kus Veidemann pannakse ühte ritta mitte ainult Ecoga, vaid ka Kafka, Hesse, Hemingway ja Camus`ga ning kus sedastatakse, et kogu XX sajandi lääne kultuuri areng oli tegelikult vaid eelmäng “Lastekodu” loomisele. Pöörase ning kirgliku tallalakkumise tõttu on see arvustus unikaalne ning jääb igavesti valgustatud krüptiks eesti kirjandusloos.