Kas sa saad ise valida, kellega ühes kambris elad?

Meid kolmekesi lihtsalt pandi ühte kambrisse. Aga kui kellegagi hästi klapid, siis võid administratsioonile rääkida. Meile eluaegsetele nad teevad erandeid.

Kui paljusid Eesti eluaegsetest vangidest sa tunned?

Mitte päris kõiki, tunnen 28 inimest. Siin Murru vanglas on üheksa. Ülejäänuid tean sellest ajast, kui kõik eluaegsed olid koos Patarei vanglas.

Hiljuti raamatukogus näidati mulle üht venekeelset artiklit eluaegsetest. Seal oli juttu Tartu ja Pärnu vanglates olevatest meestest ja lühidalt ka minust ja mu kambrikaaslastest, et elajalikud tapjad.

On sul mingi võimalus vabadusse pääseda?

Praegu on ainus lootus, et läheme Euroopasse ja muudetakse seadusi. Eestis on nii, et alles pärast kolmkümmend aastat istumist saan ma kirjutada palvekirja. Ja siis ka ei tea, kas mind lastakse välja või mitte. Teistes maades istuvad eluaegsed palju vähem, kümme või 15 aastat. Ja siis lastakse sind automaatselt välja, kui sul pole mingeid rikkumisi. Pole isegi vaja avaldust kirjutada. Istusid oma karistusaja ära ja kõik. Mine, oled vaba.

See oleks kuidagi naljakas, kui peaksin 30 aastat vanglas istuma. Ma pole vabaduseski veel nii palju elanud. 19aastaselt algas karistuse istumine, nii et välja saaksin siis 49aastaselt.

(Vabanedes oleks tema pensionistaaž null. Kuna vangide pealt ei maksta sotsiaalmaksu, ei lähe vangla-aastad pensionistaaži hulka. Ka mitte siis, kui vang seal õpib või töötab.)

Mida need viis täppi tähendavad?

(mees sikutab pluusivarrukat allapoole, et katta täringu-viit meenutavat tätoveeringut)

Üksi nelja seina vahel.

Millal selle tegid?

Juba ammu, 17aastaselt.

Kas esimest korda vanglasse sattudes?

No jaa.

Mitu korda sa enne eluaegse karistuse saamist olid vanglas istunud?

Kaks. Esimene kord oli tühiasi, istusin autovarguse eest kuni kohtuni ja siis lasti kohe välja. Teine kord määrati autovarguse ja selle seest maki varguse eest kuus kuud. Andsin protesti sisse, et seda aega lühendataks, aga seepeale pandi mulle hoopis kuu aega juurde. Mäletan, et mul oli veel kahju, et saan välja üks päev pärast oma sünnipäeva, mitte enne sünnipäeva.

(Poole aasta jooksul pärast vabanemist varastas tollal 19aastane noormees koos sõbraga tühjaks kaks korterit. Lisaks osales grupiviisilistes röövimistes: relvastatud mehed, näod kaetud maskiga, ründasid neljal korral metalli kokkuostupunkte ning ühe korra kauplust.

Viis ja pool kuud pärast vabanemist tungis ta purjus peaga Lasnamäe paneelmaja trepikojas kallale neljale noorele ning  nõudis püstoliga ähvardades telefone ja raha. Ei saanud, sest tüdrukutel ja poistel lihtsalt polnud. Seepeale võttis ta 18aastaselt  noormehelt õpilaspileti, haigekassakaardi ja hõbesõrmuse; peksis noormeest jalgadega näkku ning tulistas õlga.

Kui kohale saabusid  kaks  politseinikku, kes  püüdsid teda kinni pidada, tulistas  ta  ühele neist püstolist kõhtu. Politseinik suri saadud vigastuse tõttu viis päeva hiljem. Politseiniku tapmise tõttu talle eluaegne karistus määratigi.)

Nüüdseks on sellest juba rohkem kui viis aastat, kui sind kinni pandi.

Jah. Kuigi tundub, et see ei olnud nii ammu. Siin jääb aeg nagu seisma. Päevad on ühesugused. Kui sa vabaduses ringi kõnnid või autoga sõidad, siis näed kõike. Aga siin istud kambris terved päevad. Käid jalutamas. Jälle oled kambris. Vaatad telekat. Kõike seda teed kambris. Istud ja istud samas toas. Sellise eluga muuseas harjub.

Kui ruttu sina harjusid?

Ma isegi ei tea. Ei pööranud tähelepanu.

Kirjelda oma päeva.

Ärkan. Pesen, kambris on kraanikausid ja tualett. Söök tuuakse kambrisse, söön. Pärast lõunat lähen jalutuskäigule, hüppan-jooksen seal jalutusaias. Lähen koju. Hakkan õppetunde tegema, ma püüan kooli lõpetada. Siis vaatan telekat. Kirjutan tuttavatele kirju. Kui magada tahan, kustutan kambris tule.

Mitmendas klassis sa õpid?

Praegu püüan kaheksandat klassi lõpetada. Enamik aineid on tehtud, ainult inglise keel ja matemaatika on veel jäänud.

Kas seda on palju?

Noo ei. Lihtsalt ma olen individuaalõppel. Vahepeal õpetajanna tuleb, annab ülesanded ja läheb. Istun siis kambris ja püüan aru saada, mis on mis. Küsida saan väga harva.

Tahaks 12 klassi lõpetada. Siis vaatan, ehk saan tehnikakoolis õppida elektrikuks või keevitajaks. Aega ju mul jätkub.  Pealegi saaksin ametit õppides kambrist välja.

(Ligi 1600 vangi mahutavas Murru meestevanglas saab lisaks keskhariduse omandamisele õppida tisleri, aedniku, keevitaja ja rõivaste õmbleja ametit. Seal on ka arvutiklass, kuid internetile ligipääsu vangidel ei ole. Mitte üheski eesti vanglas ei ole.)

Kes sinuga kokkusaamistel käivad?

Pikkadele kohtumistele ei tule keegi, sest ma lahutasin pool aastat tagasi.

Kumb lahutuse algatas?

Mina.

Miks?

Mitte mingisugust armastust enam ei olnud. Ei minul tema vastu ega temal minu vastu. Mõtlesin, et mis ma temast piinan. Kõigi nende aastate jooksul sõitis ta ainult paar korda lühikestele kohtumistele ja ühe korra pikale kohtumisele. Andsin talle võimaluse, et ta saaks pere luua ja elada nagu ise tahab.

Kas arutasid enne lahutuspaberite sisseandmist seda ka naisega?

Ei. Olin talle juba varem mitu korda rääkinud, et lähen temast lahku. Ütlesin, et andku tema lahutus sisse, aga ta ütles, et ei, tema seda ei tee. Ütlesin, et hästi, ma annan siis ise.

Andsin kohtusse paberi sisse, neli kuud hiljem sain postiga tõendi, et olen lahutatud.

Hiljem naine kirjutas ja küsis, et milleks mul seda vaja oli. Ütlesin, et järelikult siis oli.

(Katke lahutusotsusest: “Hageja viibib Murru vanglas, talle on mõistetud eluaegne vabadusekaotus. Kostja viibib Tallinna vanglas. Abielusuhted on poolte vahel lõppenud. Hageja leiab, et abielu taastada ei ole võimalik. Seoses eeltooduga palub hageja abielu lahutada.”)

Kui vanalt sa abiellusid?

Väga noorena, 18aastaselt. Tema oli 24.

Lapsed?

Ei ole.

Kas tahaksid?

Ei. Tuleks ju niimoodi välja, et naine kasvatab last üksi. Mina istun vanglas ja ei saa teda millegagi aidata.

Oled sa ka tüdrukutele tutvumiskuulutuste peale kirjutanud nagu paljud vangid teevad?

Varem küll, aga see tüütas ära. Tavaliselt juhtub, et kirjutad-kirjutad, aga lõpuks saab lihtsalt kõrini ja lõpetad selle, et kurat temaga. See on nii üksluine. Juba tead ette, kuidas kirjavahetus areneb. Sa ei ole inimest kunagi näinud. Näed ajalehes kuulutust. Kirjutad kirja. Ja mitte tavalise, vaid valad seal välja oma hinge. Kui kirjavahetus hakkab arenema, siis võivad tüdrukud kirjutada, et sa oled nii hea, ma armastan sind, jumaldan, ei saa ilma sinuta elada ja muud seesugust. Kuigi nad pole sind kunagi näinud, ei tea sinu tegusid.

Kas mõni kirjasõbranna on tulnud ka vanglasse sinuga kokkusaamisele?

Jah. Täitsa hiljuti, jaanuari lõpus. Oleksin peaaegu pea kaotanud ja uuesti abiellunud. Aga mul hakkas sellest tüdrukust kahju.

Miks?

No milleks talle selline mees, kes istub vangis? Ta on noor, ilus, sümpaatne, võib endale ka vabaduses ükskõik kelle leida. Ainus, mis ma saaksin talle anda, oleks moraalne toetus.

Me hakkasime kirjutama umbes kuu aega pärast seda, kui ma olin lahutuspaberid sisse andnud. No ja läks-läks-läks, kuni ta tuli kokkusaamisele. Seal karjus, et ma armastan sind, ma jään sind ootama.

Kas ka sina rääkisid talle kohtumisel, et armastad teda ja nii edasi?

No jaa. Räägitakse, et naised armastavad kõrvadega. Räägid talle, et armastad ja igasugust muud juttu. Naised usaldavad ja harjuvad sinuga ära.

Kas sa kirjutad selle tüdrukuga veel edasi?

Ei.

Kas sina lõpetasid kirjavahetuse?

Jah. Ei tahaks noort hinge hukutada.

Kui vana ta siis on?

19aastane.

No tahad suhelda, tahad vaheldust, hakkad kirjavahetust pidama. Tegid natuke nalja, aga tuleb teada lõbutsemise piire. Minu jaoks võib see olla meelelahutus, aga teine inimene võib sellesse suhtuda palju tõsisemalt.

Millest sa vanglas kõige enam puudust tunned?

Naiselikust soojusest.

Psühholoogid ja sotsiaaltöötajad on vanglas vist naised?

Jah. Aga iga inimesega ju jutt ei klapi. Ühe korra käisin siinse psühholoogi juures, aga temaga tekkis mingi barjäär. Vangis istudes muutud ka ise natuke psühholoogiks. Räägid natuke inimesega ja juba kujutad tema käitumist endale ette. Juba tead, kas sul on huvitav temaga suhelda või mitte.

Kas ema-isaga suhtled?

Neid ei ole. Isa on, aga kuskil Venemaal. Elasime emaga koos, aga tema lihtsalt kadus teadmata kuhu 1998. aastal. Ma ei tea isegi seda, kas ta on elus või mitte.

Kas su ema jõi?

Ei. Lihtsalt me leppisime temaga kohtumise kokku postimaja juures ja ta ei tulnud. Või võibolla tuli, aga ma jäin pool tundi hiljaks. Sestpeale ei ole teda keegi näinud.

Millest sa unistad?

Isegi ei tea. Tahaks lihtsalt vabaduses elada. Sõita kuskile metsa, ehitada majakese ja seal lihtsalt elada. Üksinduses, looduses. Teisest küljest saan ma aru, et ilma tsivilisatsioonita on raske. Ma olen ju noor, sikutab sinna.

On sulle pärast eluaegse karistuse määramist tulnud pähe ka mõte, et elu on läbi, tapan ennast?

Ei.

Aga kolm korda on juhtunud, et selline jutt käib ringi ja kõik on mu juba maha matnud. Istun, ei saa kirju ega midagi. Hakkab imelik, helistan vabadusse. Ja kuulen, et "Kas sa oled elus? ei poonudki ennast üles? meie mõtlesime, et sa oled surnud."

(Kambri valgete trellidega rauduks kõmatab mehe taga kinni. Rootsis võiks ta vabadusse pääseda viie aasta pärast, Eestis 25 aasta pärast.)

Kas “Euroopa” tuleb Eestisse?

Eesti karistusseadustiku järgi saab eluaegne vang paluda vabastamist pärast 30 vangla-aastat.

“Lääne-Euroopas on kohustusliku karistuse ärakandmise tähtajad lühemad,” nendib Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, üks Eesti karistusseadustiku koostajaid. “Olenevalt konkreetse riigi seadustest: üliliberaalses Rootsis kümne aasta ringis, Saksamaal vist 15 aastat. Minu teada küll kuskil ei vabastata automaatselt. Ikkagi tuleb esitada taotlus ja kui vang on korralikult käitunud, siis vabastatakse ta tingimisi. Nii et kui ta teeb uue kuriteo, tuleb aeg lõpuni istuda.

Muidugi ei pea Eesti seda üle võtma. Üks argumente selle vastu, et 10 või 15 aastat on liiga vähe, oli see, et meie kuritegevus on liiga jõhker. Kui 1997. aastal kaotati Eestis surmanuhtlus, siis üks argument, et see läbi läheks, oligi surmanuhtluse asendumine tõsise pika karistusega.”

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja Saale Laos lisab, et Eestis pole kavas lühendada eluaegsetele vangidele kohustuslikku karistusaega. Ega ole ka Euroopa Liidu nõuet karistusagde ühtlustamiseks. „See on iga riigi enda asi,” märgib Laos.

Artikkel ilmus 22.juunil 2005

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid