Kelksamohod + finkidružba
Muiste käidi Peipsi jääl nõnda. Ree peale pandi väike maja, hobune vedas maja järvele. Et hobune jääpragusid ei kardaks, pandi talle kott pähe või lapp silmadele; siis läks vaguralt, sinna, kuhu vaja.
Seal majas jää peal siis elati nädal-kaks ja püüti kala. Hobune ootas, kippus tagasi koju astuma.
Seod hobuse maja külge kinni, viib maja ära! Siis visati ankur jääauku ja hobune seoti ankru külge, ei pääsenud enam kuhugi.
Selline oli meie vaarisade tehnika.
Kolhoositehnika
Hobused kadusid, järvele ilmusid kõikvõimalikud kütteõli neelavad leiutised. Eelkõige buraanid, aga need olid ebakindlad.
Kaugelt rohkem kui Jäälahingus uputatud ristirüütlite jäänuseid peidab emakese Peipsi põhi puruks aetud ja uppunud buraane.
Siis leiutasid Peipsiääre mehed karakat´i ehk Kummi-Juku: traktorist, invaliidikärust ja 73 muust asjast komponeeritud hiigelratastega imeteose. Üks Tartu aerodroomilt pärit sõjalennuki õhukumm hoiab vee peal pool tonni, uppumist pole karta.
Velgedeks kaks põhjapidi kokku keevitatud saunakaussi, mootor invaliidikärult, paak mootorrattalt IŽ, midagi Moškvitšilt. Kolm kuud naist õhtuti ei näe, siis on valmis.
Tuld! 50 kilomeetrit tunnis läheb küll, sellisega võib vabalt Venemaale sõita.
Kolhoosid kadusid, Kummi-Jukud mitte. Imeasju võib Peipsil näha. Keegi on plastikpaadile monteerinud suusad ja lennukipropelleri. Laisad lätlased püüavad liikuda reele paigaldatud ketassae abil.
Uus Kummi-Juku ehk traktorsamoljotiž 2140 maksab 25 000 krooni. Parem on sellega maanteel mitte liikuda.
Äratõuketehnika
Konkurentsi on jäänud soome kelk ehk finki.
“Nas motortšik nogi!” ütlevad kõik Piirissaare kalurid ning tõukavad end talvel tirguaukude ja võrkude juurde just soome kelgu abil. Jalanõu all peab olema sepa pandud raud, et äratõukel ei libiseks.
Ainult need kelgud on kohutavalt kalliks läinud, nõukogude ajal maksis kelk 11 rubla, nüüd tuhat krooni.
Soome-Vene ime
Paar aastat tagasi vajusid Piirissaare meestel imestusest suud suureks nagu mõrrapoid, kui nad nägid järvel auto kiirusel liikuvaid finkisid.
See polnudki külmast ja tuulest põhjustatud meelepete, vaid Kolkja ja Kasepää ranna mehed olid oma kelkudele Družba mootorid peale keevitanud.
Selline kaadervärk pole siiski ainult viimaste aastate leiutis. Kolkja rahvas mäletab, et vana Parts pani juba 1972. aastal kelgu võrri mootoriga liikuma.
Pruukis punavalitsusel kokku kukkuda, kui ilmusid head väljamaa saed ja metsalõikamisest vabanenud Družbad leidsid uue rakenduse.
Družba mootoriga järverelva keevitab kokku paari õhtuga. Kelku kannab edasi näiteks istme taha paigutatud motorolleri ratas.
Kaht inimest kannab selline sõiduriist vabalt. Ja palju ta seda bensiini ikka võtab, kolm-neli liitrit päevas. Hind 1500-3500 krooni.
Tõmbad spetsnazi maski tuulekaitseks pähe ja kihutad järvele.
Kõik on ümberringi valge, ääretu, pidulik. Mootor tuksub, sõidad, paned gaasikest rohkem, järgmisel hetkel aga võibolla juba lendad.
Lumega kaetud jäävalle on raske märgata.
