Nüüd täpsemalt, millest Sacks kirjutab. Ta ise tituleerib ennast neuroloogiks, kes kirjutab neuropsühholoogiast. Siinkohal paar märkust, mis on neuropsühholoogia ja mis on patopsühholoogia. Laias laastus nad ju kattuvad, sest väärastunud (haigusliku) inimpsüühika fenomenoloogia on ikka sarnane, tingituna siis kas tuntud aju orgaanilisest kahjustusest (insult teatud ajuosas) või teadmata etioloogiaga (skisofreenia) kahjustusest. Teiste sõnadega: kui räägib neuroloog, siis püüab ta olla neuropsühholoog, kui aga psühhiaater, siis eelkõige psühhopatoloog.

Seepärast siis ka sellised psüühikahäired nagu afaasia, agnoosia, derealisatsioon, depersonalisatsioon jne paigutuvad vastavalt eriala arsti lähtekohast, kas neuropsühholoogiasse või psühhopatoloogiasse. Ja ega sellisel “suvalisusel” suurt tähtsust polegi, sest ravida tuleb inimest ikka, teame me tema ajukahjustusest topoloogilise täpsusega ja biokemismiga või mitte. Sümptomit ja sündroomi tuleb ja peab ka ravima.

Kogu see problemaatika ilmneb ka Sacksi raamatus. Kasvõi üks näide: sageli on raske vahet teha, kas on tegemist nn Tourette'i sündroomiga või skisofreenia hebefreense vormiga (lk 151), on viide sellele, et taoline eristusdiagnostika on eelkõige tähtis spetsialistile, aga mitte isikule endale. Ravima peame teda ikkagi.

Väga meeldivaks teeb raamatu see, et Sacks räägib ja tsiteerib tunnustavalt vene-nõukogude üht tunnustatumat neuroloogi, neuropsühholoogia alusepanija Aleksander Luriat. Nii et ei mingit Londoni või New Yorgi lokaalset kitsarinnalisust probleemi käsitlemisel.

Veel ühest aspektist ei saa mööda - loomepsühholoogilisest, sest ka seda käsitleb Sacks, on siis tegemist totaalse mälunõrkuse või maniakaalsusega. Ega siis muidu ta “Ärkamine” ja raamatu niminovell “Mees, kes pidas oma naist kübaraks” oleks teinud temast omamoodi  Hollywoodi tähte.