Taevas oli sinisem ja rohi rohelisem...
Kasvasin ja veetsin oma lapsepõlve Tallinna piiri taga, Harku vallas.
Tänane valglinnastumine siis end veel ei ilmutanud ja tegu oli eheda alevikuga, mis võinuks asuda ka teises Eesti otsas. Telefoniliinid veeti sinnakanti alles aastaks 2000 ja bussid sõitsid pealinna korralike tunniste vaheaegadega. Kummaline mõelda, et mu kodust oli linna keskusse 15 kilomeetrit, ometi oli tegu täielikku perifeeriaga. Minu kodu, arhitekt August Volbergi projekteeritud eramaja tohutu suure aiaga, asus ülejäänud alevikust veidi eemal. Lasteaias hüüti mind seetõttu Päkapikuks, kuna elasin paksu metsa sees. Hiljem kui vanemaks sain ja algas maade tagastamine ning me suurema hulga metsa endise talupiiri tõttu tagasi saime, mõistsin põhjust.
Nõukogude aeg aleviku eluolust suurt ei hoolinud, lasteaias pidin käima ühe korterelamu esimesel korrusel, mis oli kohandatud vastavasse konditsiooni. Vene lastel oli samamoodi, nemad olid paigutatud meist ohutusse kaugusse, teisele poole alevikku oma ühendatud korteritesse. Päris oma hooneni jõuti alles käesoleval sajandil, arhitekt Indrek Allmani vallakeskus on koondanud endasse nii mõlemad lasteaiad kui raamatukogu ja perearstikeskuse. Põhjuseks võib pidada valla soovi kapitalistlikkus olelusvõitluses ellu jääda, meelitades valda noori peresid ja suurendades maksumaksjate hulka. Mõne aasta vanune vallakeskus pole sugugi halb, siiski tugevalt modernistlik nii vormis kui idees. Lapsepõlvest mäletan seda ala kui parajat segasummasuvila, daatðadest koosnevat anarhia maastiku, mis uutes tingimustes kokkulükati ja puhtaks tehti. Usun, et nii mõnegi memme või taadi hääl läks järgmistel kohalikel valimistel vallajuhtidele kaduma…
Aga mu lapsepõlvekodu sai endale lõpuks naabrid, tõsi küll, teist maja näeb vaid aiast ja sedagi eemal horisondil, ometi on tegu täiesti uuelaadse kogemusega. Aktiivne detailplaneeringute tegemine ja elamukruntide väljamõõtmine koos lõpuks sinna kerkivate hoonemahtudega on muutnud maastiku märgatavalt. Kunagisest hõreasutusest saab iga päevaga järjest enam tiheasustus, vahepeal oli koguni juttu väikestest korterelamutest mu lapsepõlvekodu kinnistupiiril. Ja hea metsvaarika koha lörtsivad nad ka elamuehitusega ära, nii et tulevased lapsed jäävad maitseelamustelt poole vaesemaks.
Veider kui kunagisele kolhoosipõllule kerkivad eramud, suusaradadest hakatakse kõnelema kui rekreatsioonialadest, nagu uus nimetus annaks uue kõla, ja seni olematu sotsiaalne infrastruktuur täieneb tasahilju, pakkudes järjest uusi teenuseid kohalikule elanikkonnale. Vaiksele äärealale kohandunud teedevõrk kujundatakse ümber transiitteede ja kasvava Harjumaa elanikkonna huve silmas pidades. Midagi on aga säilinud, vaid üks toidupood alevikku peale, selles osas konkurentsi ei tervitata.
