Eesti väikseim

Nii väikestesse autodesse suhtutakse meil pehmelt väljendudes irooniliselt. Katusega motoroller või motoriseeritud vihmavari on tavaline liigitus. Aga sellised pisisõidukid ongi mõelud põhiliselt kaootilise liiklusega Lõuna-Euroopa linnadesse, kus suure autoga sõita veel hädapärast saab, aga seista kindlasti mitte.

Polnud minagi Seicentost erilises vaimustuses. Aga uudishimu ajas mind erepunast Seicento Sportingut proovima. Sporting märgib kobedamat varustust ja standardsetest paremaid kiirusomadusi. Olen arvanud, et elementaarauto omab mõtet ainult võimalikult elementaarsena. Seicento Sportingu lisad lähevad peaaegu kõik asja ette. Ferrari Modenast inspireeritud esispoiler on ehk pisut liig.

Juhikohal istet võtnuna ei tundugi auto nii kitsuke. Kõik on hästi ökonoomne – vähe polstrit, palju värvitud plekki, ainult kolm mõõduriista armatuurlaual. Materjalide ja kokkupaneku kvaliteet... Hmm, võiks parem olla. Aga uhiuues Seicentos hõljub sama mõnus lõhn mis minu kunagises Bravas ja mõni kuu tagasi proovitud Stilodes. Kuidas nad seda teevad?

Sätin istme sobivale kaugusele (rooli, istme ja turvavöö kõrgust reguleerida ei saa) ja kiikan üle õla. Esi- ja tagaistme vahele jääb kõige rohkem kümme sentimeetrit ja ma pole mingi laiutaja. Mismoodi peaks siia mahtuma viis inimest? Tagapingil kolm koolieelikut?

Mootor nagu mootorrattal

Pilk paberitesse lubab oodata kõige hullemat – 1100 kuupsentimeetrit ja 54 hobujõudu on tänapäeval pigem mootorratast iseloomustavad numbrid. Esimene ristmik aga veenab vastupidises. Oma arust vajutan gaasi üsna mõõdukalt, aga kummivilin teeks igale rullnokale au.

Ka maanteel ei jää Seicento hätta. Sada kümme pole mingi probleem, auto püsib ilusti valitud trajektooril ja on nõus kiirendamagi. Möödasõidud pole probleem, enamikul juhtudest pole isegi vaja neljandat käiku kasutada. Ainus häda on tuul. Kustpoolt see ka ei puhu, kohe on tunda. Külgtuul sunnib rooliga töötama, otse vastu lõõtsuvad iilid aga aeglustavad auto liikumist tuntavalt. 

Pole ka ime, sest mahutavuse huvides on Seicento kõrgus muude mõõtmete suhtes jaburalt suur. Kui lisada veel igifiatilikult pehme vedrustus, tundub auto üsna kipakas. Ringteel vajub masin kaldu, kõrvalistuja krabab kähku ukse kohal olevast sangast kõvasti kinni ja pärib pisut ehmunult: "Ega see asi ometi ümber lähe?" Ei-ei, rahustan teda. Olen juba proovinud – liigoptimistlikule kurvikiirusele reageerib Seicento täiesti ootuspäraselt ja püüab otse edasi liikuda, aga mitte ümber minna.

Kolm tibi autos, juhist rääkimata

Tegelikult mahub Seicentos ka neljakesi sõitma. Erilist tahtmist seda proovida mul polnud, aga juhtus nii. Hakkasin Tartust pealinna sõitma ja EPA Torni juures ostustasin ühe hääletaja peale võtta. Too aga paluma, et äkki võtame need kaks järgmist ka peale. Piiksatasin küll vastu, et ei mahu, aga juba nad kohal olidki. Nihutasin oma istme nõksu võrra ettepoole, kolm tibi pakkisid end kuidagi autosse ja sõit läks lahti.

Minul küll mugav polnud. Istusin roolile liiga lähedal, põlved konksus ja nina vastu klaasi nagu poolpimedal Moskvitšiga pensionärjuhil. Aga tibid ei lasknud end kitsikusest üldse häirida. Üks jäi kohe magama ja kaks ülejäänut arendasid juhiga seltskondlikku vestlust. Ainus, mis sõitu häiris, oli kuskilt tagantpoolt kostev krigin. Kust täpselt see tuli (vedru?, iste?), jäigi arusaamatuks. Kui aga üks tibi Mäos maha astus, kadus ka krigin nagu nõiaväel.