Tapjarobotid demokraatia teenistuses
Kui Ameerika kirjanik Isaac Asimov alustas läinud sajandi keskel oma ülikuulsat robotilugude sarja, mõtles ta välja kolm seadust, mille järgimine oli tema lugudes robotitele sisse programmeeritud sama sügavalt nagu inimestel on juurdunud enesealalhoiuinstinkt: 1) robot ei tohi kahjustada inimolendit ega tohi sellist kahju põhjustada oma tegevusetusega, 2) robot peab täitma inimolendi käske, kuni nende järgimine ei tekita vastuolu esimese seadusega, 3) robot peab tagama omaenda kestmise, kuni see ei põhjusta vastuolu esimese ja teise seadusega.
Usutavasti on Asimovi väljamõeldud seadustest kuulnud needki inimesed, kes ulmekirjandusest suurt ei hooli. Läänes on paar põlvkonda kasvanud teadmisega, et Asimovi sõnastatud seadused hakkavadki tegelikkuses inimeste ja robotite vahelisi suhteid reguleerima. Robot ei saa neid seadusi rikkuda, ilma et see viiks ta väljalülitumiseni.
Pool sajandit pärast Asimovi robotijutte ilmus kirjandusmaailma järgmine suur meister selles žanris – John Sladek – kelle romaan “The Complete Roderick” pajatab ühe õppimisvõimelise roboti keerulisest elukäigust inimkonna liikmena. Sladeki romaan on musta huumoriga üle valatud sotsiaalne satiir, kus antakse jalahoop USA haridussüsteemile tervikuna alates algkoolidest ja lõpetades ülikoolidega, irvitatakse teaduse rahastamise aluste üle, naeruvääristatakse poliitilist korrektsust ja muidki pühasid asju.
Pisike Roderick on metallkestas robot, kelle vaimne areng on haridusteed alustades viie-kuueaastase mudilase tasemel. Tal on riiklikus koolis kohanemisraskusi, mistõttu tema adoptiivvanemad panevad “poisi” katoliku erakooli. Selles õppeasutuses hakkab Roderick võitlema õiguse eest olla tema ise; ta tahab, et teda ümbritsevad inimesed ei suhtuks temasse kui füüsilise puudega inimlapsesse (vaeseke, kellele on kaasasündinud või hiljem juhtunud õnnetuse tagajärel külge pandud robotliku välimuse andvad elutagamissüsteemid, ent kelles tuleb poliitilise korrektsuse sunnil näha “normaalset” inimlast).
Robot Roderick peab kooli direktoriks oleva paatriga maha mitmed filosoofilised väitlused, püüdes tõestada, et ta pole inimene. Vaidluses tulevad ette ka Asimovi sõnastatud kolm seadust – inimese tungiva palve peale lööbki Roderick teda, tõestades sellega justkui, et ka tema ise on tavaline surelik.
Ent siis teeb Roderick Asimovi seadused paatri kimbatuseks pihuks ja põrmuks, viidates vastuolule esimese ja kolmanda seaduse vahel: et olla võimeline inimest ohtude eest kaitsma, peab robot esmajärjekorras hoolitsema omaenda eksistentsi eest (reisilennukis õpetatakse samuti, et täiskasvanu peab salongi dehermetiseerumise korral esmalt endale hapnikumaski pähe tõmbama ja alles siis kõrval istuvale lapsele). Kui robot langeb rivist välja, muutub ta “tegevusetuks”, ent esimese seadusega on keelatud oma tegevusetusega põhjustada kahju inimolendile. Paradoksidega maadleva Rodericki aju ei põle läbi; see, kes lõpuks hulluks läheb, on hoopiski koolidirektor.
Mõõgad nagu skalpellid
Jaanuari lõpus teatas Ameerika Ühendriikide sõjavägi, et Iraagi okupatsioonijõudude juurde saadetakse “teenima” esimene nn tapjarobotite üksus. Need on umbes meetri kõrgused mehhanismid, mis relvastatakse põhimõtteliselt samasuguste püsside, kuulipildujate ning granaadiheitjatega nagu tavalised jalaväelased. Mehhanismi nimi on SWORDS (Special Weapons Observation Reconnaissance Detection System; akronüüm viitab mõõkadele – sword on inglise keeles “mõõk”).
Ärgem ehmugem – esialgu pole tegemist iseõppiva ning loogilist mõtlemist eviva Rodericki taolise masinaga, kes võiks mingil hetkel jõuda järeldusele, et inimese õnnestamiseks tuleb ta vabastada eksistensti koormast, ehk lihtsamalt öeldes, ta maha tappa.
SWORDS ei ole iseseisvalt tegutsev mehhanism. See on relvaplatvorm, mille inimsõdur saadab ohutus kohas juhtimispuldi taga istudes enda asemel ohtlikusse kohta. Sõjaväelased on süsteemist peaaegu et vaimustuses: pole vaja lahingus langenud sõdureid tinakirstus kodumaale saata ega nende lähedastele kaastundeavaldusi kirjutada, pole vaja muretseda sõdurite moraali ja motiveerituse üle, jääb ära mure haavatutega, ning lisaboonuseks – SWORDS on tapvalt tõhus: mehhanism, erinevalt ebakindlast inimesest, ei lase sihtmärgist mööda. SWORDSi testimisel saavutati tulemus, kus seitsmekümnest järjestikusest lasust tabasid kõik seitsekümmend kümnesse. Laskemoona kokkuhoid on tuhandekordne.
Kuna SWORDS on lõhkekehade ohutustamisega tegeleva robotpioneeri edasiarendus, siis ses mõttes polekski siin justkui tegemist revolutsioonilise pöördega sõjapidamises. Kuid seda ainult esmapilgul.
Revolutsioon sõjapidamises tuleneb sellest, et nüüd muutub inimolendite tapmine lõplikult ebaisikuliseks.
Mahe massimõrv
Teises maailmasõjas aset leidnud Saksa linnade lauspommitamisega on seotud üks paradoks: see oli sõjakuritegu, mida ei peeta sõjakuriteoks. Võtame näiteks Hamburgi pommitamise 1943. aastal, mis juhatas sisse taoliste ettevõtmiste seeria kogu ülejäänud sõjaks. Miljonilinn külvati üle süütepommidega, mille tagajärjel tekkis nn tuletorm (saksa keeles Feuersturm). Selle üle elanud meenutavad möirgavat põrgut, kus põlesid isegi need materjalid, mis tavalises tulekahjus ei sütti. Põgeneda üritavad inimesed jäid põleva asfaldi külge kinni nagu kärbsed liimile, kanalitesse hüpanud keesid elusalt, keldritesse varjunud lämbusid hapnikupuuduses. Hamburgis hukkus selle üheainsa pommireidi käigus 40 000 inimest.
Meile pole mingi probleem suhtuda sellel reidil osalenud Inglise lenduritesse kui sõjakangelastesse. Eks nad olid juba tol ajal sangarid ja tüdrukute lemmikud – uljad kutid, kes lendasid kõiki ohtusid trotsides vaenlase aladele, vaatasid pealpool pilvi hõljudes sihikutesse ja vajutasid siis nupule, pannes mõned tuhanded meetrid neist allpool asunud linnad lõõmama, põletades elusalt kõik, kes seal all paaniliselt varjuda püüdsid.
Kujutame aktsiooni ette natuke teisti. Uljad piloodid ei viska alla süütepomme, vaid lähevad ise, langevarjudega, igaühel kanister bensiini käes. Maandunud Hamburgis, rivistavad nad 40 000 last, naist ja meest üles, valavad bensiiniga üle ning panevad põlema. Ohvrite jaoks pole suurt vahet. Või siiski, vahetu kontakti puhul oma mõrtsukatega jääb lootus halastusele. Võibolla jäetakse mõni rinnalaps või kena plika tapmata. Pommieskaadri lendur seevastu ei saagi eristada: olgu titt või vana ätt, tuli otsa.
Just selliseid asju tehti sõja ajal Valgevenes kui ka Balkanil – ainuüksi Kreekas põletati maha 100 küla, mille nimed erinevalt tšehhide Lidicest, valgevenelaste Hatõnist või prantslaste Oradourist pole propagandistlikku väärtustamist leidnud, sest keda huvitab mingi Balkan. Erinevalt Royal Air Force'i või US Air Force'i lendurijakke kandnud poistest peetakse SS-i Einsatzgruppe'de ning Jagdkommando'de sõdureid jõletisteks, sadistideks ja värdjateks. Kogu konks on vahetus kontaktis timukate ning ohvrite vahel. Kui on kontakt, tekivad meil tohutud moraalsed ja eetilised probleemid.
Nanotehnoloogiline liivakast
Distantsjuhtimisega relvaplatvorm SWORDS vabastab ühiskonna kõlbelistest piinadest. Enam ei mingeid filme ? la “Tänapäeva apokalüpsis” või “Sündinud neljandal juulil”, kus näidatakse Oscari-vääriliselt Vietnami sõjas osalenud Ameerika poiste hingetraumasid. Tulevikusõda on puhas ning steriilne – põhimõtteliselt võib kaugjuhtimisega relvaplatvormi operaator olla suvaline mürsik, arvutimängudes kõva käsi, kes korraldab Bagdadi või Damaskuse tänavatel veresauna, läheb vahepeal koju lõunat sööma ning ühmab armastavate vanemate küsimusele "Kuidas täna läks?” vastuseks mürsikliku tõrjuvusega: “Läks kah, neljad-viied…”.
Kuidas on lood roboteid projekteerivate teadlastega, ons neil mingeid eetilisi probleeme? Mõningatel on, aga enamik neist on siiski leppinud mõttega, et vaid sõjalistes programmides osalemine tagab uuringutele kindla rahastamise.
Pärast seda, kui Ühendriigid olid lõhanud esimese aatompommi Hiroshima kohal, ütlesid paljud Manhattani projektis osalenud füüsikud moraalsetel kaalutlustel oma koha üles. Aasta möödudes oli enamik neist oma laborites tagasi; nad ei kannatanud tegevusetust välja – geeniuse hallollus otsib rakendust, teadusele pühendunu näpud sügelevad. Teadlased, palun väga vabandust, on nagu lapsed või kirjanikud – ka neil on nii, et ära anna süüa, ära anna juua, lase vaid liivakastis mängida või kirjutusmasinal klõbistada.
Tapjarobotite ilmumine maailma sõjaväljadele on paratamatus. Ühendriikide maaväes on praegu 33 brigaadi ja nagu Iraagi okupeerimise kogemus näitab, jääb sellest elavjõust globaalse terrorismiga võitlevale üliriigile väheseks. Lihast ja luust sõdureid ei suuda USA administratsioon kasarmutesse enam meelitada. Sundteenistusele tagasiminek oleks poliitiline enesetapp. Sõda tahab aga pidamist. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks siin tekkinud ummikseis, kuid mitte enam. Robotid lähevad aina odavamaks ja kiiremaks, nanotehnoloogia areng annab piiramatud võimalused üha täiuslikumate masinate tootmiseks. Ning vajadus nende järele on karjuv.
Vabadust on tarvis levitada, demokraatiat edendada, kurja karistada.
