“Kogu see Eesti oli meie jaoks suur üllatus. Ega me ei teadnud midagi, et kuhu me tuleme,” tunnistab Manuel Rodrigues dos Santos. Tema ja Pedro Marques de Azevedo on puidutööstuses eestlasi juhendanud juba seitse aastat, teistest tunduvalt noorem Ruy Kuster Junior viis aastat.

Kui Brasiilia Möhring Grupi tehas kinni pandi, seisid mehed valiku ees – kui tahad edasi töötada, tuleb kolida. Mõni läks Saksamaa, mõni USA sama firma tehasesse, mõni on enne Eestisse jõudmist läbi käinud mõlemad maad. Siis läks Eestis vaja spetsialiste, kes kohalikke välja õpetaksid, ja mehed suunati siia. Eriti nagu ei küsitud, kas tahetakse minna, aga eriti polnud kellelgi midagi vastu ka.

Ainus tõsine probleem on keel

Kõik need aastad on brasiillased oma piiratud keeleoskusega igal pool hakkama saanud. Manuel kirjeldab raskeid kogemusi eesti ja vene keelega tutvumisel. “No algul me ei teinud üldse vahet, kes on eestlane ja kes on venelane. Aga siis jälgisime temperamenti ja hakkas ­vaikselt tulema...”

Nüüd teevad nad katseid kahes keeles eri vahenditega: vene keelt olla palju lihtsam rääkida, lugemine ja kirjutamine on selles va kirillitsas aga päris võimatu ja tuleb eesti keeles paremini välja.

Nii nad siis suhtlevadki – kübemetega mitmest keelest. “Noortel siin on lihtsam, saavad ikka tüdrukutega harjutada ja...” muigab senhor Azevedo.

Keelebarjäärist hoolimata on brasiillased end mõnusasti sisse seadnud: sõpru olevat nii Kuusalus, Kiiul ja mujal, kus nad firma abiga elupaigad leidnud, kui ka Tallinnas. Manuel leidis sealtsamast Kupu küla tehasest endale eestlannast naise: viis aastat abielu ja kaks last tõestavad, et väike keeleoskus inimsuhete takistajaks küll ei saa.

Tegelikult on brasileiro’sid Kupu küla kandis lausa seitse: esimesed tulid siia 1998. aastal eestlasi juhendama, ­teised ilmselt lihtsalt hea ­võimaluse peale hiljem. Alles paar nädalat ­tagasi ­liitus ülejäänud sektskonnaga Carlos, kellele sõber Ruy alles õpetab ­masinate ­käsitsemist.

Hea palk ja mõnus elu

Kuusalu spoonitehase juhatuse liige Jaan Bender meenutab, et paberimajandus oli esialgu väga keeruline: et kolmeaastast tööluba saada, pidid brasiillased esitama kõik dokumendid, tehas aga tõestama, miks nad Eestist selliste oskustega tööjõudu ei leia. Nüüd on load veel viieks aastaks pikendatud. “Tänu peaminister Juhan Partsile said probleemid töölubade uuendamisel lahendatud,” lisab Möhring Grupi asepresident Edmund Smolarek, kes ise on rahvuselt sakslane. Tema kaasmaalasi töötab Kuusalus veel neli.

Brasiillaste palk on Eestis küllalt hea, et sellest mõnusalt ära elada ning kord aastas kodus käia. Mõnel neist on ­Brasiilias naine-lapsed, kellele on perepea teenistus ainus sissetulek. Spetsialistide palk on spoonitehases kuni 15 000 krooni kuus.

Eestis ütlevad nad vaba aja eelistuseks forellipüügi lähedal asuvas Valklas ja nädalavahetusel mõnikord ka ­Tallinna baarid ja diskoteegid. Mõtlikult lisavad nad: ikka meeldib ka rand ja väike õlu... Atlandi ookeani äärsest Riost veidi põhja poolt, pikkade randadega Espirito Santost pärit mehed saavad ­rannamõnusid siin ilmselt siiski vähem nautida kui kodus.

Kui hommepäev oleks võimalik sooja Brasiiliasse sama töö peale tagasi saada – kas kohe jookseks? Ühegi vestluspartneri silmi ei ilmu innukat sädet. “Eks me praegu ole ikka mõnda aega siin ja vaata, mis tulevik toob. Mis meil siingi häda?” P>

Brasiiliast Kuusallu

* Balti Spoonitehas kuulub rahvusvahelisse Möhring Gruppi, millel oli kunagi Brasiilias kolm tehast kokku 3000 töötajaga. Praegu käib tootmine USAs ja Eestis. Lisaks on puiduvarumisega tegelev tütarettevõte Venemaal.

* Kuusalu tehas alustas spooni tootmist 1998. a. Tehases on 620 töötajat (kogu grupis 1200), neist 14 välismaalased. 

* Toodang läheb peaaegu kõik ekspordiks. “Eestis lihtsalt pole ühtki ettevõtet, kel oleks võimalust või vajadust osta korraga 24 tonni spooni,” seletab Möhring Grupi asepresident Edmund Smolarek. Tehase aastane tootmismaht on 27 miljonit kuupmeetrit spooni.