Linnamuuseumist sai tsemendimuuseum, mis oli igati loogiline samm. Tsemenditootmine ja sellega seotud protsessid on kujundanud linna identiteeti, elanike eluolu ja keskkonda rohkem kui sada aastat. Mäletan ka oma lapsepõlvest värvikalt läbisõitu Kundast, kohast, kus ka suvel oli puudel ja majadel kerge valkjashallikas kiht. Tsemendimuuseumis pole üldise progressi demonstreerimise kõrval (tsemendi tootmisajalugu meil ja mujal) ära unustatud ka keskkonnaprobleemide kajastamist. Näha ja käega katsuda saab kivistunud tsemendiga elektriliine, katseklaasis võrrelda õhusaastatust kuupmeetri kohta hetkel ja kümmekond aastat tagasi, vahe on muide seitsmekordne!

Oma käega saab katsuda ka tsemendi valmistamiseks vajalikke tooraineid (lubjakivi, savi jne), julgemad võivad haarata kellu ja võrrelda tsemendiga laotud müüritise eeliseid lubimördi ja savi analoogide ees. Tootmisprotsessist annab ülevaate animatsioon, mis paraku on sisseostetud ja ei kajasta Kunda tootmistegevusele omast spetsiifikat. Siiski, ninapidi juuresolekuks, oma kätega katsetamiseks ja väheke tagasihoidlikumale külastajale informatiivse sisuga tahvlite jälgimiseks on kõik võimalused loodud.

Aga ka kõige passiivsem külastaja surutakse ahju! Muuseumi üks pöörasemaid atraktsioone on pöördeahi, mille liikuvad seinad loovad illusiooni ka liikuvast jalgealusest, mis kõik kokku ei ole soovitatav nõrganärvilistele, aga peaks tekitama pisut närvikõdi kõigile. Kindlust, et te ei ole esimesed ja viimased, kes sinna sisenevad, peaks andma ka eesti kuulsate inimeste käejäljendite galerii, kes muuseumi külastanud ja oma käejälje tsementi jätnud.

Muuseumi roll on inimesi harida, tihtipeale aga klassikalised vitriinid ja pjedestaalid sildiga "ei tohi puutuda" jäävad tavakülastajale kaugeks. Selline kaasalöömist eeldav uus muuseumitüüp on kahtlemata muuseumikülastajale apetiitsem ja populaarsust koguv lahendus kõikjal maailmas. Kriitikat on siiski pälvinud tõik, et sellistes muuseumides jääb unarusse teadustöö, mis on olnud institutsiooni üks alustalasid selle sünnist peale. Kommertsialiseeruvas ja teemapargistuvas maailmas tundub aga see paratamatu asjade käik, sest tegelikult on ju tore kui muuseumis saab asju oma käega katsuda ja kaasa võtta meeldejäävaid elamusi.