Nekrošiuse “Othello”

Teatraal Vaino Vahing vaatas Tartu festivali Draama 2003 tähtlavastust ja leiab, et õppida sellest oli palju

Teater Meno Portase produktsioon
Kaasprodutsent Aldo Miguel Crompone, Leedu Kultuuriministeerium
Lavastaja Eimuntas Nekrošius
Lavastus ja kostüümid Nadeza Gultiajeva
Helilooja Faustas Laternas
Valgus Audrius Jankauskas
Osades Othello - Vladas Bagdonas, Desdemona - Egle Spokaite, Jago - Rolandas Jakstas.

Algus oli ülimalt ekspressiivne ja paljulubav: Othello ise klaveri taga ja aina tagus, esialgu ei taibanudki mida. Siis asendas teda  ilmselt juba professionaalne pianist, nii nagu vanasti tummkino ajal moeks oli. Pianist rohkem sõrmitses klaverit, ja tõsi, kohati hakkas ka tema taguma, aga siis oli näidendil juba hoog sees. Aga see oli algus. Ma ei võtnud teadlikult kõrvaklappe, sest   enamikul meist on ju “Othello peas”, vähemalt sisukokkuvõte ning me teame, kuidas need intriigid ja kogu näidendi etendus areneb, kus kulmineerub ja kuidas lõpeb (tõsi, kohati, eriti teises osas ma korraks klappidest kuulasin, selgitamaks, on see, mis laval räägitakse ikka värsis või proosas, aga see segas ja ma jätkasin tõlkimata teksti kuulates).

Järgisin vaatusi, või osi, nagu lavastuses oli kirja pandud. Niisiis, ekspressiivse ja üllatusliku avaakordi järel jätkus küllaltki veniv, minu jaoks algul  huvitav lihtsalt sellepärast, kuidas on leedu näitlejad laval  (Nekrošiusesele ma veel ei mõelnud, nii nagu see on küll kombeks juba geenius-lavastajaks tituleeritute puhul). Mida ma siis nägin? Seda, et tõepoolest (nagu minu jaoks hiljem naaber õigesti paika pani), kõik oli lavastatud vägagi üksikasjalikult, kohati koguni igavalt (aga mitte nii igavalt nagu mingi Londoni teater veerandsada aastat tagasi “Othellot” mängis, kas Leningradis või Riias, ei mäleta enam). Iga misanstseen oli lihvitud, nii paigas kui paigas saab üks draama olla. Ilmselt on nad “Othellot” palju kordi ja mitmes maailmajaos mänginud. Samas aga ei mingit juhuslikkuse sädet, spontaansust oli asi veel kaugel (selle juurde tulen tagasi lõpus). Ja see totaalne lavaline (mänguline?) paikapandus võlus, aga kohe tekkis ka küsimus – kauaks? Selles oli midagi tuttavlikku Vanemuise varasemast mängulaadist (Tooming, Hermaküla), ja ka praegusest Undist. Mõtlen kõige üldisemat lavastuskontseptsiooni, mitte niivõrd näitlejate mängu. Selles oli mainitud varasemaga siiski erinevus. Kõik näitlejad olid lavaliselt, kehakeelelt eriti täpsed, sünkroonis sellega, mida nad rääkisid. Mõtlesin juba, et kaua see nii kestab, õigemini, kaua see vaatajat köidab. Etteruttavalt – mitte lõpuni. Sest iga kellasepa filigraansus, olgu see siis hõbedas või kullas, tuhmub ajapikku.

Nüüd mõni sõna lavakujundusest ja muusikalisest taustast: lisaks elavale pianistile,  kes – pianissimos – oli praktiliselt kogu etenduse ajal platsis. Mängis ta Liszti rapsoodiat, või oli see Chopin “valjus” redaktsioonis – ei olnud minu võimuses kogeda, aga see oli muusikaline taust, mis ka hilisemates osades ei häirinud, vastupidi – ta potentseeris nii verbaalset kui nonverbaalset lavalist tegevust. Tõeliselt lihvitud muusikaline õhkkond, kus ükski sõnaline repliik, monoloogidest rääkimata häiritud ei saanud.

Sama võib öelda ka lavakujunduse kohta, see oli lihvitud kuni pisaraid valavate rauduste kohta, kust keegi ei sisenenud ega väljunud, vaid mille vastu joosti. Eks olnud need rauduksed mingi lavastajapoolne sümbol. Üldse oli sümboleid palju: pisikesed laevukesed, milles kord põles tuli  (ja mäng meenutas loitsu), kuni päris mehepikkuse kanuu või paadini. Ja kui Othello valmistus paadis vabasurma minema, meenus, et omal ajal saadeti Arktikas, Gröönimaal ka kurjategija paadiga avamerele, kus ta siis oma lõpu leidis.  

Nüüd tagasi esimese vaatuse juurde. Võib ju nuriseda, et see oli ehk liialt verbaalne, kuid vaatuse lõpp väärinuks oma  surmatantsuga ka kogu etenduse lõppu. Niivõrd võimsalt mängisid, keerutasid tantsu Othellot mängiv Vladas Bagdonas ja Desdemona rollis Egle Spokaite. Ei saa ütlemata jätta ka mõnd sõna Rolandas Jakstase Jago kohta. Kui esimeses osas ei saanud ta õiget hoogu sisse, või mõjus mulle kuidagi omapärasena seni nähtud Jagode kõrval, siis hoog tuli teises osas. Vist oli see dialoog Othelloga, kus mängutehnililiselt hiilgasid mõlemad.

Teine vaatus, nagu juba öeldud, oli intensiivsem. Vaheajal olin teada saanud, et Desdemonat mängib baleriin, võib-olla isegi priimabaleriin. Olin juba esimeses vaatuses ta “kehakeelt”(!) heaks pidanud, eriti  seda, kuidas ta õlad ja jalad sõnatult kaasa mängisid.

Jago hiilgas teises osas, ta oli mingist krambist lahti saanud. Ta näos oli ka mingi kurikaval empaatiapisik, nii et kohati mängis ta isegi Othello üle.

Ka Desdemona puhkes teises osas õitsele. Millegipärast hakkasid mulle teises osas meeldima kanistrimehed veega – need, kes merekohinat moduleerisid või imiteerisid. Ja tegid seda nii hasartselt, et pidid kohati  higi pühkima. Nad, kahekesi või kolmekesi meenutasid mulle lõõtspillimängijaid mingist Eesti filmist. Sain aru, et nii kanistrite, väikeste lootsikute kui Othello külma haua paadi puhul on tegu mingi leedupärase etnilise väljendusvahendiga.

Ma ei saanud ka kogu kolme vaatuste kestel aru, miks peavad madrused ja Jago vahtima saali läbi punakaspruuni,  tühja lillepoti. Ja alles siis, kui Othello oli Desdemona juba manalateele saatnud, lillepotid ta ümber, ta jalgade vahele asetanud, jäi üks tühi pott üle.

Kolmandas osas Othello senine sarm nagu tuhmus, ilmselt ta väsis, sest räuskamist oli lõpupoole üpris palju (eks see laipade hunnik ole ju ka “Romeos ja Julias”, “Kuningas Learist” rääkimata). Aga on veel üks teatrifenomen (kas vaataja on sellest teadlik või mitte), nimelt nelja ja poole tunni jooksul me “harjume ära“ ka kõige parema näitlejaga. Veel tegid Othello ja Desdemona mõned balletti meenutavad keerutused või passaažid ja siis pidi tulema traagiline lõpp. Ja lõpp oli samuti väga täpne, ehk pisut venitatud, sest Shakespeare'i järgi on seda teksti, mis leedulased lahti mängisid,  neli-viis lehekülge. Aga nüansse paikapanev tegevuse venitamine kasvõi juba lõpu lähedal on ju lavastaja asi.

Pärast teadasaamist, et Desdemonat mängis elukutseline baleriin, hakkasin teda lähemalt jälgima. Oli ju ballett kunagi minu lemmikuks, olgu see siis Suur Teater, Kuuba ballett või mõned moderntantsuga vürtsitatud tantsuetendused, ükskõik mis maalt. 

Ja lõpetuseks. Mulle pole kunagi meeldinud, kui elav inimene, lavastaja või näitleja geeniuseks tembeldatakse, aga erakordse lavastaja vaimuga on Eimuntas Nekrošiusega tegemist küll. Seda enam, et ta on loonud lausa iseseisva ja sõltumatu teatri, mis sellest, et Leedu kultuuriminister on “Othello” üheks kaasprodutsendiks.

Õppida oli sellest Othello etendusest küll väga palju.