Ameerika, Ameerika!
Seoses George W Bushi tagasivalimisega on Ameerika taas kõigil suus, kõigil hambus.
Väidaksin nii: inimesed on liiga julged järeldusi tegema. Enamikul pole vist piisavalt arusaamist meedia toimimisest, mistõttu nad ei tea, kui vähe võib infot usaldada.
Seetõttu mõjuvad ülienesekindlad, reeglina ka mõnitavad kommentaarid George W Bushi või Ameerika kohta kummalisena.
Hea näide teema illustreerimiseks ja muidugi kõige teenekam arvaja on dokumentalist Michael Moore. “Fahrenheidi” kiire montaazh varjab argumentide apse, totakas soundtrack peaks justkui illustreerima George W. Bushi totakust jne.
Bush näib olevat mees, kellega ei tasu rääkida Bachi muusikast või Garcia Marquezi romaanidest. Pigem meenutab ta Jüri Mõisa. Enne kuberneriks saamist juhtis ta erasektoris firmasid ja oli self-made miljonär.
Kummaline, et enamik George W pihta käivast kriitikast kätkeb tema kultuurilist harimatust. Jah, aga Bush ei olegi kultuuriminister! Samas - palju on kultuuriinimesi, kes oskavad koostada bilanssi ja teavad midagi militaarvallast?
Kas Michael Moore arvab tõesti, et maailma kõige võimsama riigi presidendi põhiaeg kulub golfi mängimisele või aiatööle, nagu ta “Fahrenheidis” tõestada püüab? Näidates, kuidas Bush kõneks ette valmistudes näoharjutusi teeb (ehk näeb koomiline välja), üritab Moore öelda: kas see lolli näoga mees teeb otsuseid? Hm, täpselt samaväärne argument oleks see, kui lihtsalt teha Moore´st endast foto ja küsida: kas see paks üldse midagi mõelda mõistab?
Moore ei analüüsi, vaid teeb pulli.
Bushi kui poliitikut ei iseloomusta tema näoharjutused enne tähtsa kõne pidamist. Üks Moore´i argument on veel see, et kui president viibis 11. septembril mingil Florida kooliüritusel, ei hüpanud ta pärast uudisest kuulmist püsti ja ei sööstnud actionisse koheselt, vaid alles kümne minuti pärast. Tubli, Michael! Mida sa ise teeksid, kui sa oleks president, ja kuuleks nii karmi uudist? Äkki peaksid sinagi mõned minutid toibuma? Kuidas peaks üldse suurriigi juht taoliselt juhul käituma? Liiatigi läks George W uudisest kuuldes nii näost ära, et saada nõnda ehe shokiväljendus kaamerasse oleks iga filmimehe unistus, aga Michael Moore´l on teised plaanid...
Filmi lõpus lööb Moore lauale oma trumbi, näidates Iraagi sõja argipäeva (verd ja paanikat) ja eelkõige sõjas oma poja kaotanud ema. Loomulikult on sõda kole, ent... kas on inimkonna ajalugu saanud läbi teisiti? Sõja alustamise otsus ei sünni üleöö. Ma ei taha väita, et “kui midagi on olemas, on seda vaja”, kuid ma tahan öelda, et kõik pole nii lihtne, kui pealiskaudsele vaatlejale paistab. Ilmselt oskas Bushi kabinet ette aimata, et tulevad süüdistused imperialismis, naftasõjas jne. Kuid hoolimata sellest astusid nad selle sammu, sest... kas jäi üle midagi muud?
Kasutame jesuiitlikku taktikat – ehk küsime küsimusi. Mis oleks juhtunud, kui Saddam oleks jäänud võimule? Mida ta oleks oma naftarahadega teinud? Lastele koole ehitanud? Või üritanud anda oma panust maailmas korra jalule seadmiseks? Edasi. Kui Iraagile oleks pärast ÜRO sanktsioonide lõppemist pandud peale unilateraalne USA embargo, siis oleks pidanud USA hakkama Iraagi piire kontrollima, mis on aga praktikas teostamatu jne.
Ka Moore´i poolt näidatud ema kiitis alguses USA sõjakooli, mis annab noortele, kel muidu ülikooliks raha pole, korraliku hariduse. Kõne all olnud hukkunud mees oli professionaalne sõjaväelane, kes teadis, millega ta riskib, nii nagu ka iga tuletõrjuja teab, et tal on suurem oht saada vingumürgitus kui teistel. Iraagi sõjas pole ju üldmobilisatsiooni, kus sõtta kistakse ka nö mitteprofid. Kas Iraagi tsiviilelanikke tapvad pommid turgudel ja tänavatel on ameeriklaste või kohalike võimuvõitlejate pandud? Huvitav, kes on tarninud Iraaki kõik need relvad, millega seal praegu sõditakse – teadaolevalt mitte lääneriigid. Mis peitub väljendi “kurjuse telg” taga? Miks näiteks Portugal või Soome pole “kurjuse teljes”?
Moore leiab rahvahulkadele vaenlase – kõigis hädades on süüdi George W Bush ja vaadake, kuidas ta oma juuksuriga lobiseb, samal ajal kui teised Iraagis surevad!
Kõige silmakirjalikumalt mõjub nn eurooplase viha Ameerika vastu. Justkui Ameerikas oleks kõige rohkem lolle ja massikultuuri. Samas on see protsent Euroopas täpselt sama. Itaalias elades nägin palju inimesi, kes korrutasid, et nad on pärit kultuurihällist Itaaliast, samal ajal kui nende teadmised kõrgrenessansist (või ka tänapäeva kultuurist) on nullilähedased. Veel on USA stereotüüp, et seal on politseiseriaali atmosfäär. Samas, kui palju siis Ameerikas on kohti, kus kuulid tänaval vihisevad? Politseiseriaalid on mõeldud rahuliku tavaelaniku närvikõdiks. Tegelikult teostatakse politseiniku iga lasu kohta põhjalik uurimine (misajaks on ta töölt kõrvaldatud) - nii et relv võetakse välja viimasel võimalusel ja enamasti üldse mitte.
Ameerikat on Euroopast alati eristanud see, et kui inimesel töö või suhted ei suju, on tal võimalus rännata edasi, proovida õnne mujal... Euroopas pole seda võimalust olnud. Paljud Ameerika-mõnitajad on unustanud, kuivõrd üleasustatud ja ksenofoobne on Euroopa. Kui prantslasel on oma kodumaal kitsas või paha, ei saa ta naljalt kolida Saksamaale või Inglismaale – esiteks keeleprobleem, teiseks Euroopa väga jäigastunud traditsioonid. Andekal ideega inimesel on juba paljalt maksude ja mugavuse tõttu Ameerikas palju lihtsam ennast üles töötada. Ja kuna eurooplasel on kitsas ning ka alaväärsuskompleks Ameerika majandusliku ja sõjalise võimsuse pärast, levivadki kahtlased vasakpoolsed ideed, eriti üli-üleasustatud Vahemere rannikul.
Rõhutan: ma ei taha öelda, et ameeriklased on teinud kõike õigesti. Ma tahan öelda, et kõik pole nii, nagu paistab. Ka infoajastul tuleb infosse suhtuda ettevaatlikult. Tegelikult pole meil õrna aimugi, milline inimene on George W. Bush.
