Viimati sai EKRi töid näha 1993. aastal Eesti Kunstimuuseumis, oksjonitel ja galeriides on nende tööd suursündmuseks. EKR loodi 1923. aastal ja asutajate põhituumiku moodustasid Pensa kunstikoolis õppinud Friedrich Hist, Juhan Raudsepp ja Eduard Ole, kes kaasasid “Eesti kubismi isaks” peetud Jaan Vahtra. “Isaks” seetõttu, et juba 1919 olid Vahtral ajakirjas “Ilo” ilmunud suurepärased kubistlikud puulõiked, mis ta 1921. andis välja mapina “Blanc et noire”. Kuna ka Jaan Vahtra oli oma hariduse saanud Venemaal, siis võib julgelt väita, et kubism tuli meile sealt. Vene revolutsiooniaegne ja -eelne kunstielu oli ääretult põnev ning andis oma mõjutused koos hilisemate põgenikega kaasa ka Euroopasse.

Esimene Rühma näitus Võrus ei olnud “puhtalt kubistlik”, esitati ka teites laadides töid. Ehk seepärast söandatigi Tartusse ja Tallinna esinema minna vaid koos tugevamate lätlastega, keda tunti samuti Pensa päevilt.  Esimene Balti Riikide Vaheline Kunstinäitus avati Tartus 6. jaanuaril ja Tallinnas 23. veebruaril 1924. Tallinna näituse korraldamiseks paluti abi EKKKÜ sekretärina töötavalt Märt Laarmanilt ja nii saadigi rühma kohe uus liige.  Märt Laarman, Arnold Akberg ja Henrik Olvi omandasid kunstihariduse iseõppimise ja enesetäiendamise teel. Nii Laarman kui .Akberg õppisid Rakveres Õpetajate Seminaris, 1920. aastal käisid Ants Laikmaa ateljeekoolis kursustel. Seal said nad tuttavaks Aleksander Krimsiga. Rakverest pärit  Olvi valmistas end Tallinnas kunstikursustel ette Peterburi Kunstide Akadeemia jaoks, kuid selle plaani lõikas läbi revolutsioon.  Laarmani sõnul katsetasid nad kõik kubismiga juba enne Tartu rühmitusega liitumist ja hiljem said just neist kõige järjekindlamad uue laadi järgijad. Esimestel aastatel korraldati palju näitusi Võrus, Valgas, Pärnus ja siis kuulus rühma juba ka Felix Randel. 1925 lahkus isiklikku laadi vastuolude tõttu Vahtra, 1926 liitus Saksamaal ja Pariisis kunstihariduse saanud Edmond Arnold Blumenfeldt.

Kriitika oli EKR puhul mitmesugune, kas kiitev või ettevaatusega suhtuv – Johannes  Barbarus,  Hanno Kompus, Alfred Vaga või siis suisa naeruvääristav ja mahategev – Karl  August  Hindrey. Publik võttis neid vastu samamoodi, kuigi tõrjuvat hoiakut oli esialgu rohkem. Selle vastu võtsid Rühma liikmed korduvalt sõna ajakirjanduses.

1926. aastal toimus kaks näitust – Võrus esinesid  Ole ja  Randel, Rakveres  Olvi,  Akberg ja  Laarman. Need näitused tõid väga ilmekalt välja Rühmas kujuneva veelahkme.  Ole ja  Randel hakkasid kalduma hoopis teise laadi, tegelikult võis nende kubismi algusest peale võtta kui ajutist maneeri. Rakveres esinenud tulid aga välja lausa manifestiga ning lõid järgnevatel aastatel ehk oma kubistliku loomingu paremikku kuuluvad tööd.

Kuna  Eduard Ole ja Felix Randel samas vaimus jätkasid, korraldati 1927. aasta suvel ja sügisel tormilised koosolekud, kus Arnold Akberg, Märt Laarman ja Hendrik  Olvi pooldasid “realistide” Rühmast väljaheitmist, Juhan Raudsepp ja Edmond Arnold  Blumenfeldt tegid ettepaneku jätta nad siiski organisatsiooni – kui nad oma uuest laadist loobuvad. Peamiseks põhjuseks, miks 1928. aasta sügisel Rühmas ikka samapalju liikmeid oli, oli rahaküsimus. Kui liikmete arv oleks vähenenud, oleks Rühm kaotanud oma esindaja Sihtkapitali Valitsuses. 1928. aastal ilmus “Uue Kunsti Raamat” - Laarmani kujundatud ning toimetatud almanahh, kus võeti oma kunstialased tõekspidamised kokku. 1930-ndatel aastatel jäi Rühma näitusetegevus tagasihoidlikuks, uute liikmete lisandumisel kaotasid nad oma ühtlaadi näo ja kriitika rääkis “enesevalitud enesepiiramisest”. 1940 keelustasid venelased kõik tookordsed kunstiühingud.

Seekordsel Tartu näitusel saab lisaks Jaan Vahtra graafikale ja teiste Rühma liikmete maalidele ja joonistustele näha ka nende tehtud raamatukujundusi, “Uue Kunsti Raamatut” ja näituste katalooge. Eriline rariteet on ajakiri “Ve?t?”, vene avangardistide 1922 toimetatud ajaleht. Teist olulist teabeallikat –“L`Esprit Nouveau`d” kahjuks ei õnnestunud saada. Põnevad peaksid olema ka fotosuurendused Rühma liikmete kadunud või hävinud töödest. Jaan Vahtrast kui kubistist tekib tänu nendele täiesti uus ettekujutus.

Ei maksa end heidutada lasta väljakuulutatud avangardsusest ja kubismi / konstruktivismi arusaamatust mainest. See, mis saalides avaneb, on puhas, mõtestatud ilu, võrratus värviharmoonias ja nii arusaadav kõigile imedeostijaile.