Sõnaloomistuhin tabas Ilvest siis, kui ta sai Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste koostatud raamatu "Uudis- ja unarsõnu" (Tallinn, 1985). Enda toimetatud almanahhis Põrp! (1988) avaldas Ilves artikli "Retsensiooni asemel ettepanek uute keelendite loomiseks". Kirjutises on esitatud kolm uut sõna, mis tegelikult moodustavad ühe terviku.

Esimene, kõige tuntum Ilvese uudissõna on "eisik". Eisik on "inimene, kes ühel või teisel põhjusel on riigi poolt "olematuks" mõistetud ning ajaloos eiratud". Selle sõna lõi Ilves kirjanik George Orwelli eeskujul, kes nimetas niisugust ajaloost kustutatud inimest non-person'iks. Ühe näitena esitab Ilves dirigent Neeme Järvi, kes pärast Läände jäämist kodumaal olematuks kuulutati.

Kui eisikul väga hästi läks, sai ta naasikuks. Ilvese uudissõna "naasik" tähistas neid isikuid, kes "on oma eluajal rehabiliteeritud, s.t neil on õnn naasta oma eisiku staatusest tagasi elavate, tunnustatud inimeste hulka". Nii juhtus näiteks kirjandusteadlase Nigol Andreseniga.

Paljude eisikute käsi käis aga palju kehvemini - nad ei jõudnud rehabiliteerimist ära oodata. Nende tarvis lõi Ilves sõna "taasik" ehk isik, "keda rehabiliteeritakse postuumselt". Taasiku näitena toob Ilves luuletaja Heiti Talviku, kes suri asumisel. 

Uute sõnade loomise kõrval taunis Ilves ka võõrkeelest, eriti vene keelest tulnud laene, mis asendavad "häid eestikeelseid sõnu". Ühe näitena on ta toonud sõna "kateeder", mida nõukogude ajal kasutati "õppetooli" asemel. Vähemasti see viga on nüüd juba parandatud - Tartu Ülikoolis on jälle eesti keele õppetool.

Ilvese paarikümne aasta tagune kirg ei jäänud ainult almanahhi kaante vahele, eisik leidis koha ka sõnaraamatus. ÕS 1999 leheküljel 119 on eisik täiesti olemas: "inimene, kelle olemasolu on riigile ebameeldiv ning kelle nime ja tegevust püütakse seepärast olematuks teha".