Ei joo, ei loo
Umbes aasta eest avastas naine, et ootab jälle titte. "Kuule, teeks seekord nii, et kuni ma ei saa juua, sa ka ei joo," ütles ta nii hooletul toonil ja mokaotsast nagu see ei läheks talle üldse korda.
Ma võtsin õllepudeli suult ja kergitasin kulmu. Just selle
hooletu tooni pärast kahtlustasin ma, et asi on talle
tähtis.
"Olgu nii," ütlesin. Ja vaatasin õllepudelit oma
käes ja vaatasin kraanikaussi.
"Ei, joo see õlu ikka
lõpuni," ütles naine.
Viimastel aastatel olin päevas joonud
6-12 õlut. Ma ei mäleta, et ükski päev oleks vahele
jäänud. Ja enamasti jõin pudeli-paar veini veel
õhtupoolikul otsa.
Õllejoodikuks hakkasin siis, kui vaatasin,
et kanget juues joon liiga palju. Et õlu oli nagu asendusjook, kui
korralikult ei joo.
Ma siis jõin selle õllepudeli segaste
tunnetega lõpuni, sest ma mäletasin, et kui eelmist last oodates
mittejoomisekokkulepe selge ja kindel polnud, olid suhted ka segased. Kokkulepe
oli umbes, et joon vähem - aga see, mis on vähem ja mis on rohkem,
võib erinevate inimeste jaoks olla väga erinev. Minu jaoks ongi
6-12 õlut päevas vähe. Ma ei jää sellest isegi
õieti vinti. Aga naine ei tundnud alati, et see ongi see
vähe.
Mul on tuttav, kes siis, kui ta ei joo, joob päeva jooksul
ära pudelikese viina. Pisitasa ja töö kõrvale. Ega ta
sellest ka vinti ei jää. See nagu polegi joomine tema jaoks. Niisiis,
kui kokkulepe polnud piisavalt selge, tekkis ikka sõnelusi sel teemal,
et mis on vähe ja mis palju. Aga sõnelused tunduvad mulle tobedad.
Selged kokkulepped on paremad. Parem siis üldse mitte juua.
Tahtsin
isegi vahel pause teha ja ütlesin naisele: "Kuule, mis oleks, kui teeksime
joogipausi. Et nädalakese üldse ei joo."
"Ei, miks, mul ei ole
seda vaja. Mina oskan ka vähe juua."
Ma ei hakanud jälle seletama,
et ma oskan ka vähe juua. Ma joongi enamasti vähe. Selle 6-12
õlut ja mõne pudeli veini.
Nii jäid selged pausid
pidamata. Ega sest suurt häda ka polnud.
Mõtlesin vahel
hajameeselt, et mis see alkohoolik on ja kas ma olengi või. Ei tea
siiani. Päevapealt joomist pooleli jätta polnud küll mingi
probleem.
Oleksin paremema meelega selle õlle kraanikaussi kallanud
(sest siis on hiljem lihtsam, pole mingeid eritingimusi, kui võib ikka
juua - et poolikut õlut ära päästa või
ükskõik milliseid) - aga kraanikaussivalamine tundus liig
pateetiline. Jõin ta siis lõpuni. Ja viimaseks ta siis
jäi.
Nojah, see oli pisut vähem kui aasta tagasi. Enam ei
mäletagi mismoodi joomine käis. Ei teki justkui mingit himu ka kui
teised kõrval joovad ja valan külaliste lahkudes poolikud
õllepudelid kraanikaussi tühjaks lausa hajameelselt.
Täitsa
hea kerge on elada. Autoga muretum sõita. (Ehkki mul on kinnisidee, et
väikse joogiga sõites on inimene palju hoolikam ja ettevaatlikum ja
ohutum juht. Vähemalt mina olen. Oma avariid olen teinud kõik
joogituna ja vist hajameelsusest. Või üle pingutades -
üle ka joogisena nii kegesti ei pinguta, ohutunne on suurem. Sest
minu ihukeemia on selline, et kainena sõites võin ma
privaatsetest testosterooni(või ma ei tea mis)varudest
pöördesse minna. Aga hea küll, ma ei hakka heietama joogi kasust
autojuhtimisele, see ületaks enamuse lugejate taluvuse piiri). Vist
läks kehakaal pisut alla. Ma pole küll aastakümneid ennast
kaalunud. Paistes joodikunäo asemel on mul nüüd lihtsalt ajamata
habemega räämas vanainimeselõust, mis vist paljude jaoks
jooddikunäost ei eristugi.
Esimestel kuudel tundsin, et ma ei viitsinud enam kuskil käia.
Väljas. Olgu igasugu esitlustel või külas. Mis ma ikka
käin, kui ei joo. Ja ma ei tahtnud ka eriti külalisi koju. Mis ma
ikka nendega istun, kui ei joo. Elu muutus kuidagi vaiksemaks. Päris
mõnus. Enamasti istusin niisama. Ei viitsinud isegi muusikat kuulata
kaine peaga. Või lugeda. Üldse mitte midagi. Oma naistki ei
viitsind suuremat vaadata. Ja lapsed läksid muidgi kaine peaga tihti
tüütuks.
Laste rütm (südametuks ja mõte ja
üldse) on nii palju kiirem, et sellega ei jaksa kaua kaasa joosta.
Vanainimene läheb laste sahmimise peale närvi (olen
mõtisklenud, et soov lastega koos rahulik olla on kah mind rohkem jooma
pannud.)
Kui ma nüüd korraks tagasi astun ja vaatan, mis ma siin kirjutan,
siis kisub kangesti sinna poole, et mu teine mina tahaks nagu öelda -
joomine hea, mittejoomine halb. Jah, ei tea, võibolla. Aga esimene mina
ütleb, et hea või halb võib olla ni kainelt kui purjus -
neid asju ei pea tingimata kuidagi paari panema.
Mõtlesin, et ma pole
lihtsalt harjunud purukainelt olema ja asju tegema, et küll tahtmine ringi
liikuda ja suhelda tuleb tagasi. Ei tea, siiani pole tulnud. (Ega ma
vindisenagi suur suhtleja polnud. Üksi on enamasti ikka huvitavam. Ja ka
juua oli üksi huvitavam, väga harva kui joojate jutt oskab huvitav
püsida. Olen küll kuulnud, et üksijoomine on märk, et
inimene on joodik. Ei ole sestki aru saand ja ei oska nõus
olla.)
Varsti märkasin, et töötan mitu korda vähem. Ma
ei viitsi neid tobedaid ajalehesabasid vehkida (ega ma neid varemgi üle
hinnanud, tegin, et seda piskut raha teenida, et kuidagi õigustada oma
joodiku elu enda ja pere ees). Ja kirjandust kirjutades oli küll varem
huvitav olla, aga nüüd ei viitsind enam sedagi. Kõik see
kirjutamine tundus nii hale ja mannetu. Joomine tõmbab enesekriitika
alla. Ja ilma selle allatõmbamiseta, et saa teisest lausest kaugemale.
Nii ma polegi pea aasta otsa pea midagi kirjutanud. Ja ega sest pole mul
midagi. Ma võin ka elus üldse mitte enam kirjandust teha, mis siis.
(Kuigi sellepärast ei tahtnudki ma kunagi "kirjanik" olla, et siis on
kuidagi mage, kui ei kirjuta - et mis siis lahti?, ja kui kirjutad, siis see
kirjutatu on ikka kuidagi mage. Head varianti pole.) Pole mingit soovi ega
vajadust kirjutada. Vahel passsiivselt mõtlen, et see tunne, kui
kirjutamine edenes, oli ju päris hea, et kuidas see oligi.
Nagu
vanamees vaatab naist ja mõtleb, et midagi nende naistega sai ju kunagi
tehtud ja see oli ju päris hea, aga misasi see nüüd oligi?
Kuradi skleroos.
Varsti märkasin ka, et ma teenin kainena umbes kolm
korda vähem, aga kolm korda vähem kulutama pole õppinud (ja
naist õpetanud kolm korda vähem kulutama). Ja jooksin rahadega
miinustesse. Sest koera kusi ja joodiku raha ei lõpe, aga milleks kaine
peaga raha teenida. Mul pole vaja õigustada pere ees oma joomist.
Ütlen lihtsalt, et ma ei teeni rohkem ja kõik. Ei oska, ei suuda,
ei taha.
Suve esimeses otsas telliti ajakirjadesse paar juttu. Ja ma
mäletasin, et nende kirjutamine polnud ju kunagi eriti keeruline. Istud
maha, paned käed klaviatuurile, ütled - läks - ja tuleb. Ja
ütlesin, et hea küll siis, kirjutan. Mulle meeldibki kui tellitakse,
on põhjus kirjutada. (Nagu tellitaks, et poe nüüd naisega
voodisse ja tee laps, me maksame pisut kah ja kiidame sind. Aga kainena oleks
ju tobe tõsimeelselt sellist tellimust täita.)
Ja tahtsingi
kirjutama istuda. Istusin siis. Ja tundsin, eh, mage värk. Ma võin
ju järjekordse sauteri jutu kirjutada, aga milleks. Ei ole vaja seda mulle
ega kellelegi. Ma ei naudiks seda. Ma ei usuks seda. Aga mis ma sest siis teen?
Ja ei teegi.
Ilukirjanduse kirjutamine on lapsik mäng. Kaine peaga ei
suuda ja ei viitsi ma enam ka sulpalli või jalgpalli mängida. Veidi
vindisena ju võib. Joomine teeb pisut lapsikuks (oh jaa, ka elutargaks
ja filosoofiliseks, see on asja teine külg). Siis võib
mängida.
Kainena laseb pillimees korra sõrmed üle
lõõtspilliklahvide - jajah, nii see vist käiski, aga
lõõtsa vinna ei viitsi tõmmata. Äh, tobe värk,
mis ma ikka, ega ma oskagi õieti mängida.
Ehk vanasti, kui veel
korralike lugude - stooride, ja karakteritega romaane kirjutati, võeti
oma kirjutamist ka tõsiselt. Tammsaare näiteks. (Aga mine tea,
võibolla ütles keegi Tammsaarelegi võ i tundis
ta ise, et ega see tindisolkimine pole ikka õige töö ja
tegemine.) Ja siis polnud vaja vintis olla, et kirjutada. Tänapäeval
on kunst ja kirjandus üks mäng puha. (Kuigi mõni mängib
päris ohtlikult ja surma piiril.) Aga - teisipidi - ega ma ei tahakski, et
kirjandus hirmus tõsine asi oleks ja kirjutama peaks nigu põldu
kündes.
Mul on ka tunne (ikka vana oodik tahab ennast õigustada) - et eesti kirjanikud, kes on joomise maha jätnud - neid on õige mitu - ei kirjuta kainena enam nii hästi. Pole seda siirust, kirge ja suurt hingehäda ja -ilu, ilma milleta on kogu tekst niisama mulisemine. (Oli see näitlejanna Komissarzhevskaja, kes ütles, et ei saa hästi mängida, kaua pole suurt kannatust olnud - see läheb samasse ooperisse. Kannatust iseenesest ei tahaks, aga hästi mängimise vastu justkui jälle poleks. Säh siis. See on nigu saatan ja kolm tilka verd, mille vastu ta ivakese raha, au ja kuulsust annab.)
Ega te külapillimeest kah saa kiigel kainena lõõtsa
tõmbama. Nii tõmbama, et pisar silmanurka
tuleks.
Mõnelt healt kainelt kirjanikult võiks ju küsida,
et kuidas ta nii viitsib. Kaplinskilt või. Aga kui ta kunagi suuremat
joonud polegi, mis ta ikka siis selle kohta mõistab kosta.
Kaine Sauteri juures
Nägime Peetrit, Tiinat, ja nende nelja last, väiksem kuuvanune, Keila kaubanduskeskuses. Peeter ostis kala ja otsustasime, et hakkame koos grillima. Mu naine Liina ja mina sõitsime enne oma üürisuvilast läbi ja võtsime veinid kaasa. Ainult kaks pudelit, mõtlesin, et lõuna ajal oleks see kolme peale paras kogus.
Peeter askeldas keset laste ja mänguasjadega täidetud õue kalade kallal, poolik õllepudel käeulatuses. Meile tõi ta kaks veiniklaasi. "Aga sa ise?" Selgus, et õllepudel on puhas maskeering, alkoholita Frederik! Peeter on jätkuvalt karske! Aga vastupidiselt kirjatükis väidetule ilmutas ta lastega toimetades kadestamisväärset kannatlikkust, sellist, mis suurte laste vanematel ammugi mälust pühitud. Ja ega mul polegi ju kunagi nelja titte ümber õiendamas olnud, nagu praegu Peetril ja Tiinal. Ekke-Pärdiga oli Peeter just mõned päevad entsefaliidikahtlusega haiglas olnud.
Õhtupoolikul pakkus Peeter kaine autojuhi teenust. Tema juhtis meie autot (olime oma kaks veini lõhe kõrvale ära joonud), tema juhtis meie autot, Tiina sõitis nelja titega oma autoga järele. Peeter tõmbas tooli vastu roolile nii lähedale kui sai ja kiirendas äkiliselt nagu võidusõitja. Tegi juhtide järske liigutusi, et autot proovida, aga miskit päris imelikku siiski ei üritanud. Meie pool pakkisime lapsed välja ja istusime veel natuke. Minul hakkas pilt lastekarjast juba pisut virvendama, läksin tõin toast endale ühe joogi, aga kaine abielupaar Sauterid olid endiselt rahu ise.
Minu tutvusringkonnas on Peeter – üldrahvalikult kardetud roppkirjanik – vist küll ainus, kes oma isapalga välja teeninud.
Kalev Kesküla
Ebameeldiv ei saa olla tervislik
Peeter Sauteri klassivend Rein Raud kõneleb oma alkoholipausidest
Ma ei ole üldiselt eriti distsiplineeritud inimene ja mind on väga raske, kui mitte võimatu panna süstemaatiliselt ja korralikult tegema midagi, mida ma teha ei taha. On muidugi mõned paratamatused, millega olen end harjutanud, kuid neid pole just väga palju. Samuti on loobumistega - kõigest, mida olen oma elus maha jätnud, olen end lahti ütelnud ilma välise sunnita. Mõned loobumised, näiteks kohvi ja tubakas, on olnud püsivad, ning kui praegu satuksin mingi rumala juhuse tõttu näiteks jälle suitsetama, siis kannataksin selle pärast, ehkki alguses lubasin endale, et ees on vaid pikem paus kahe piibu vahel. Aga alkoholist loobungi ma vahel sedasi ajutiselt, mõnikord tähtajaliselt, paariks nädalaks või kuuks ajaks, mõnikord kohaliselt, kuskil viibimise ajaks. Ja kindlasti teen ma seda alati siis, kui mul on võimalik tegeleda segamatult ja veidi pikemat aega järjest oma kirjatööga. See on peaasjalikult vahetu enesetunde küsimus. Mulle meeldib mõelda ja kirjutada varastel hommikutundidel, kuskil viiest-kuuest alates, ja kui õhtu on veninud pikaks, siis pole see lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ning iga kord uuesti laua taha istudes on vähemasti minul niimoodi palju lihtsam pääseda tagasi sinna ilma, samasse kohta, kust eelmisel korral lahkusin. Samuti on väga meeldiv, kui keskpäeva paiku on juba tööpäev selja taga ning võib teha midagi muud. Ometi on ka see ainult ajutine reþiim, mis muutuks pikapeale piiravaks, nii et temastki tuleb loobuda, enne kui see juhtub.
Kuigi kahtlemata on veinivabalt veedetud ajal ka väga hea mõju tervisele üldiselt, ei ole otseselt see mind kunagi ajendanud. Veel ei ole vaja olnud, loodetavasti niipea ei ole ka. Tegelikult ei suudagi ma kuidagi saada aru inimestest, kes harrastavad, hambad ristis, tervislikke eluviise - kui nad just ei püüa sedasi eemal hoida otseselt pealetükkivat haigust - ehkki nad vaimus igatseksid muud. Sest miski, mis on endale ebameeldiv, ei saa ju ikkagi suures arvestuses tervislik olla.