Ma võtsin õllepudeli suult ja kergitasin kulmu. Just selle hooletu tooni pärast kahtlustasin ma, et asi on talle tähtis.
"Olgu nii," ütlesin. Ja vaatasin õllepudelit oma käes ja vaatasin kraanikaussi.
"Ei, joo see õlu ikka lõpuni," ütles naine.
Viimastel aastatel olin päevas joonud 6-12 õlut. Ma ei mäleta, et ükski päev oleks vahele jäänud. Ja enamasti jõin pudeli-paar veini veel õhtupoolikul otsa.
Õllejoodikuks hakkasin siis, kui vaatasin, et kanget juues joon liiga palju. Et õlu oli nagu asendusjook, kui korralikult ei joo.
Ma siis jõin selle õllepudeli segaste tunnetega lõpuni, sest ma mäletasin, et kui eelmist last oodates mittejoomisekokkulepe selge ja kindel polnud, olid suhted ka segased. Kokkulepe oli umbes, et joon vähem - aga see, mis on vähem ja mis on rohkem, võib erinevate inimeste jaoks olla väga erinev. Minu jaoks ongi 6-12 õlut päevas vähe. Ma ei jää sellest isegi õieti vinti. Aga naine ei tundnud alati, et see ongi see vähe.
Mul on tuttav, kes siis, kui ta ei joo, joob päeva jooksul ära pudelikese viina. Pisitasa ja töö kõrvale. Ega ta sellest ka vinti ei jää. See nagu polegi joomine tema jaoks. Niisiis, kui kokkulepe polnud piisavalt selge, tekkis ikka sõnelusi sel teemal, et mis on vähe ja mis palju. Aga sõnelused tunduvad mulle tobedad. Selged kokkulepped on paremad. Parem siis üldse mitte juua.
Tahtsin isegi vahel pause teha ja ütlesin naisele: "Kuule, mis oleks, kui teeksime joogipausi. Et nädalakese üldse ei joo."
"Ei, miks, mul ei ole seda vaja. Mina oskan ka vähe juua."
Ma ei hakanud jälle seletama, et ma oskan ka vähe juua. Ma joongi enamasti vähe. Selle 6-12 õlut ja mõne pudeli veini.
Nii jäid selged pausid pidamata. Ega sest suurt häda ka polnud.
Mõtlesin vahel hajameeselt, et mis see alkohoolik on ja kas ma olengi või. Ei tea siiani. Päevapealt joomist pooleli jätta polnud küll mingi probleem.
Oleksin paremema meelega selle õlle kraanikaussi kallanud (sest siis on hiljem lihtsam, pole mingeid eritingimusi, kui võib ikka juua - et poolikut õlut ära päästa või ükskõik milliseid) - aga kraanikaussivalamine tundus liig pateetiline. Jõin ta siis lõpuni. Ja viimaseks ta siis jäi.
Nojah, see oli pisut vähem kui aasta tagasi. Enam ei mäletagi mismoodi joomine käis. Ei teki justkui mingit himu ka kui teised kõrval joovad ja valan külaliste lahkudes poolikud õllepudelid kraanikaussi tühjaks lausa hajameelselt.
Täitsa hea kerge on elada. Autoga muretum sõita. (Ehkki mul on kinnisidee, et väikse joogiga sõites on inimene palju hoolikam ja ettevaatlikum ja ohutum juht. Vähemalt mina olen. Oma avariid olen teinud kõik joogituna ja vist hajameelsusest. Või üle pingutades - üle  ka joogisena nii kegesti ei pinguta, ohutunne on suurem. Sest minu ihukeemia on selline, et kainena sõites võin ma privaatsetest testosterooni(või ma ei tea mis)varudest pöördesse minna. Aga hea küll, ma ei hakka heietama joogi kasust autojuhtimisele, see ületaks enamuse lugejate taluvuse piiri). Vist läks kehakaal pisut alla. Ma pole küll aastakümneid ennast kaalunud. Paistes joodikunäo asemel on mul nüüd lihtsalt ajamata habemega räämas vanainimeselõust, mis vist paljude jaoks jooddikunäost ei eristugi.

Esimestel kuudel tundsin, et ma ei viitsinud enam kuskil käia. Väljas. Olgu igasugu esitlustel või külas. Mis ma ikka käin, kui ei joo. Ja ma ei tahtnud ka eriti külalisi koju. Mis ma ikka nendega istun, kui ei joo. Elu muutus kuidagi vaiksemaks. Päris mõnus. Enamasti istusin niisama. Ei viitsinud isegi muusikat kuulata kaine peaga. Või lugeda. Üldse mitte midagi. Oma naistki ei viitsind suuremat vaadata. Ja lapsed läksid muidgi kaine peaga tihti tüütuks.
Laste rütm (südametuks ja mõte ja üldse) on nii palju kiirem, et sellega ei jaksa kaua kaasa joosta. Vanainimene läheb laste sahmimise peale närvi (olen mõtisklenud, et soov lastega koos rahulik olla on kah mind rohkem jooma pannud.)

Kui ma nüüd korraks tagasi astun ja vaatan, mis ma siin kirjutan, siis kisub kangesti sinna poole, et mu teine mina tahaks nagu öelda - joomine hea, mittejoomine halb. Jah, ei tea, võibolla. Aga esimene mina ütleb, et hea või halb võib olla ni kainelt kui purjus - neid asju ei pea tingimata kuidagi paari panema.
Mõtlesin, et ma pole lihtsalt harjunud purukainelt olema ja asju tegema, et küll tahtmine ringi liikuda ja suhelda tuleb tagasi. Ei tea, siiani pole tulnud. (Ega ma vindisenagi suur suhtleja polnud. Üksi on enamasti ikka huvitavam. Ja ka juua oli üksi huvitavam, väga harva kui joojate jutt oskab huvitav püsida. Olen küll kuulnud, et üksijoomine on märk, et inimene on joodik. Ei ole sestki aru saand ja ei oska nõus olla.)
Varsti märkasin, et töötan mitu korda vähem. Ma ei viitsi neid tobedaid ajalehesabasid vehkida (ega ma neid varemgi üle hinnanud, tegin, et seda piskut raha teenida, et kuidagi õigustada oma joodiku elu enda ja pere ees). Ja kirjandust kirjutades oli küll varem huvitav olla, aga nüüd ei viitsind enam sedagi. Kõik see kirjutamine tundus nii hale ja mannetu. Joomine tõmbab enesekriitika alla. Ja ilma selle allatõmbamiseta, et saa teisest lausest kaugemale. Nii ma polegi pea aasta otsa pea midagi kirjutanud. Ja ega sest pole mul midagi. Ma võin ka elus üldse mitte enam kirjandust teha, mis siis. (Kuigi sellepärast ei tahtnudki ma kunagi "kirjanik" olla, et siis on kuidagi mage, kui ei kirjuta - et mis siis lahti?, ja kui kirjutad, siis see kirjutatu on ikka kuidagi mage. Head varianti pole.) Pole mingit soovi ega vajadust kirjutada. Vahel passsiivselt mõtlen, et see tunne, kui kirjutamine edenes, oli ju päris hea, et kuidas see oligi.
Nagu vanamees vaatab naist ja mõtleb, et midagi nende naistega sai ju kunagi tehtud ja see oli ju päris hea, aga misasi see nüüd oligi? Kuradi skleroos.
Varsti märkasin ka, et ma teenin kainena umbes kolm korda vähem, aga kolm korda vähem kulutama pole õppinud (ja naist õpetanud kolm korda vähem kulutama). Ja jooksin rahadega miinustesse. Sest koera kusi ja joodiku raha ei lõpe, aga milleks kaine peaga raha teenida. Mul pole vaja õigustada pere ees oma joomist. Ütlen lihtsalt, et ma ei teeni rohkem ja kõik. Ei oska, ei suuda, ei taha.
Suve esimeses otsas telliti ajakirjadesse paar juttu. Ja ma mäletasin, et nende kirjutamine polnud ju kunagi eriti keeruline. Istud maha, paned käed klaviatuurile, ütled - läks - ja tuleb. Ja ütlesin, et hea küll siis, kirjutan. Mulle meeldibki kui tellitakse, on põhjus kirjutada. (Nagu tellitaks, et poe nüüd naisega voodisse ja tee laps, me maksame pisut kah ja kiidame sind. Aga kainena oleks ju tobe tõsimeelselt sellist tellimust täita.)
Ja tahtsingi kirjutama istuda. Istusin siis. Ja tundsin, eh, mage värk. Ma võin ju järjekordse sauteri jutu kirjutada, aga milleks. Ei ole vaja seda mulle ega kellelegi. Ma ei naudiks seda. Ma ei usuks seda. Aga mis ma sest siis teen? Ja ei teegi.
Ilukirjanduse kirjutamine on lapsik mäng. Kaine peaga ei suuda ja ei viitsi ma enam ka sulpalli või jalgpalli mängida. Veidi vindisena ju võib. Joomine teeb pisut lapsikuks (oh jaa, ka elutargaks ja filosoofiliseks, see on asja teine külg). Siis võib mängida.
Kainena laseb pillimees korra sõrmed üle lõõtspilliklahvide - jajah, nii see vist käiski, aga lõõtsa vinna ei viitsi tõmmata. Äh, tobe värk, mis ma ikka, ega ma oskagi õieti mängida.
Ehk vanasti, kui veel korralike lugude - stooride, ja karakteritega romaane kirjutati, võeti oma kirjutamist ka tõsiselt. Tammsaare näiteks. (Aga mine tea, võibolla ütles keegi Tammsaarelegi võ i tundis ta ise, et ega see tindisolkimine pole ikka õige töö ja tegemine.) Ja siis polnud vaja vintis olla, et kirjutada. Tänapäeval on kunst ja kirjandus üks mäng puha. (Kuigi mõni mängib päris ohtlikult ja surma piiril.) Aga - teisipidi - ega ma ei tahakski, et kirjandus hirmus tõsine asi oleks ja kirjutama peaks nigu põldu kündes.

Mul on ka tunne (ikka vana oodik tahab ennast õigustada) - et eesti kirjanikud, kes on joomise maha jätnud - neid on õige mitu - ei kirjuta kainena enam nii hästi. Pole seda siirust, kirge ja suurt hingehäda ja -ilu, ilma milleta on kogu tekst niisama mulisemine. (Oli see näitlejanna Komissarzhevskaja, kes ütles, et ei saa hästi mängida, kaua pole suurt kannatust olnud - see läheb samasse ooperisse. Kannatust iseenesest ei tahaks, aga hästi mängimise vastu justkui jälle poleks. Säh siis. See on nigu saatan  ja kolm tilka verd, mille vastu ta ivakese raha, au ja kuulsust annab.)

Ega te külapillimeest kah saa kiigel kainena lõõtsa tõmbama. Nii tõmbama, et pisar silmanurka tuleks.
Mõnelt healt kainelt kirjanikult võiks ju küsida, et kuidas ta nii viitsib. Kaplinskilt või. Aga kui ta kunagi suuremat joonud polegi, mis ta ikka siis selle kohta mõistab kosta.

Kaine Sauteri juures

Nägime Peetrit, Tiinat, ja nende nelja last, väiksem kuuvanune, Keila kaubanduskeskuses. Peeter ostis kala ja otsustasime, et hakkame koos grillima. Mu naine Liina ja mina sõitsime enne oma üürisuvilast läbi ja võtsime veinid kaasa. Ainult kaks pudelit, mõtlesin, et lõuna ajal oleks see kolme peale paras kogus.

Peeter askeldas keset laste ja mänguasjadega täidetud õue kalade kallal, poolik õllepudel käeulatuses. Meile tõi ta kaks veiniklaasi. "Aga sa ise?" Selgus, et õllepudel on puhas maskeering, alkoholita Frederik! Peeter on jätkuvalt karske! Aga vastupidiselt kirjatükis väidetule ilmutas ta lastega toimetades kadestamisväärset kannatlikkust, sellist, mis suurte laste vanematel ammugi mälust pühitud. Ja ega mul polegi ju kunagi nelja titte ümber õiendamas olnud, nagu praegu Peetril ja Tiinal. Ekke-Pärdiga oli Peeter just mõned päevad entsefaliidikahtlusega haiglas olnud.

Õhtupoolikul pakkus Peeter kaine autojuhi teenust. Tema juhtis meie autot (olime oma kaks veini lõhe kõrvale ära joonud), tema juhtis meie autot, Tiina sõitis nelja titega oma autoga järele. Peeter tõmbas tooli vastu roolile nii lähedale kui sai ja kiirendas äkiliselt nagu võidusõitja. Tegi juhtide järske liigutusi, et autot proovida, aga miskit päris imelikku siiski ei üritanud. Meie pool pakkisime lapsed välja ja istusime veel natuke. Minul hakkas pilt lastekarjast juba pisut virvendama, läksin tõin toast endale ühe joogi, aga kaine abielupaar Sauterid olid endiselt rahu ise.

Minu tutvusringkonnas on Peeter – üldrahvalikult kardetud roppkirjanik – vist küll ainus, kes oma isapalga välja teeninud.

Kalev Kesküla

Ebameeldiv ei saa olla tervislik

Peeter Sauteri klassivend Rein Raud kõneleb oma alkoholipausidest

Ma ei ole üldiselt eriti distsiplineeritud inimene ja mind on väga raske, kui mitte võimatu panna süstemaatiliselt ja korralikult tegema midagi, mida ma teha ei taha. On muidugi mõned paratamatused, millega olen end harjutanud, kuid neid pole just väga palju. Samuti on loobumistega - kõigest, mida olen oma elus maha jätnud, olen end lahti ütelnud ilma välise sunnita. Mõned loobumised, näiteks kohvi ja tubakas, on olnud püsivad, ning kui praegu satuksin mingi rumala juhuse tõttu näiteks jälle suitsetama, siis kannataksin selle pärast, ehkki alguses lubasin endale, et ees on vaid pikem paus kahe piibu vahel. Aga alkoholist loobungi ma vahel sedasi ajutiselt, mõnikord tähtajaliselt, paariks nädalaks või kuuks ajaks, mõnikord kohaliselt, kuskil viibimise ajaks. Ja kindlasti teen ma seda alati siis, kui mul on võimalik tegeleda segamatult ja veidi pikemat aega järjest oma kirjatööga. See on peaasjalikult vahetu enesetunde küsimus. Mulle meeldib mõelda ja kirjutada varastel hommikutundidel, kuskil viiest-kuuest alates, ja kui õhtu on veninud pikaks, siis pole see lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ning iga kord uuesti laua taha istudes on vähemasti minul niimoodi palju lihtsam pääseda tagasi sinna ilma, samasse kohta, kust eelmisel korral lahkusin. Samuti on väga meeldiv, kui keskpäeva paiku on juba tööpäev selja taga ning võib teha midagi muud. Ometi on ka see ainult ajutine reþiim, mis muutuks pikapeale piiravaks, nii et temastki tuleb loobuda, enne kui see juhtub.

Kuigi kahtlemata on veinivabalt veedetud ajal ka väga hea mõju tervisele üldiselt, ei ole otseselt see mind kunagi ajendanud. Veel ei ole vaja olnud, loodetavasti niipea ei ole ka. Tegelikult ei suudagi ma kuidagi saada aru inimestest, kes harrastavad, hambad ristis, tervislikke eluviise - kui nad just ei püüa sedasi eemal hoida otseselt pealetükkivat haigust - ehkki nad vaimus igatseksid muud. Sest miski, mis on endale ebameeldiv, ei saa ju ikkagi suures arvestuses tervislik olla.