Muinasjutu maalija
Kolm esimest raamatut, mida ma mäletan, on “Suur Peeter ja Väike Peeter”, “Kolm arbuusiseemet” ja “Lumeeit”. Ilmselt panevad need raamatud südame põksuma paljudel “üle ja alla” neljakümnestel ja loomulikult just piltide pärast. Need kõik on Lüüdia Vallimäe-Margi (1925–2004) joonistatud.
Vallimäe-Margi ema oli üks kuulsatest õdedest Meidest – Kristine. Isa oli keeleteadlane Julius Mark. Varasest lapsepõlvest tundis ta hästi Anton Starkopfi, Pallasessegi jõudis sõja ajal õppima just tema soovitusel. Vallimäe-Mark oli Ado Vabbe ja Elmar Kitse õpilane, üheskoos Ülo Soosteriga, Lembit Saartsiga, Valve Janoviga, Heldur Viiresega, Helga Jõerüüdiga jpt. Arvatavasti üks Ülo Soosteri kooliaegseid suuri sümpaatiaid. Käis koos viimase õega poisse 1949. aastal salaja Tartu jaamas vangitappi saatmas ja pärast Tallinnas keelitamas loobuma Moskvasse minemise mõttest. Võttis koos sõpradega 1960 osa esimesest iseseisvast grupinäitusest Tartu 8. keskkoolis – iseseisvast ilma Kunstnike Liidu kontrolli ja loata. Põdes pärast sõda tuberkuloosi, kasvatas tütart ja maalis.
Maalis kõigele ja kõigile vaatamata seda, mida hing ihaldas. Sõjajärgsel padurealismi ajal olid tema tööd koolikaaslastega võrreldes kõige tunnustatumad – Lüüdial oli alati ametlik tugi – olen ma palju kordi süüdistusena kuulnud. Ühel pool tema küllaltki konservatiivsetest väärtustest kinnipidavad vaated kunstile (“Tädide pärand,” ütles Silvia Jõgever), millega näiliselt hästi haakus vulgaarrealistlik ametlik suund, ja teisal lähikondlaste-kunstnike uuriv, puuriv, moderniseeriv vaim. See vastuolu tõi arvatavasti kaasa palju kibedaid hetki. Ehk sellepärast peitiski ta end sellesse unenäolisse maailma, mis paljudel tema maalidel valitseb. Võib ju ka öelda, et muinasjutud olid tema töö – leivateenimine kirjastuses. Nii või teisiti nad oma jälje ta maalidesse jätsid.
Kummaline, justkui teine ruum ja aeg on pildis, kui ta maalib igapäevaseid asju – tütart punastel patjadel, punase teki all, sinine lõngakera käes; kolme meloodiat kuulatavat tütre peegelpilti; mere ääres istuvat meest ja naist; puu otsa pagenud armastajapaari või habraste sõrmedega loori hoidvat kontserdikülastajat. Isegi hruštsovka aknast uisutava tütre jälgimisest on saanud salapärane vaade mingisse õnnelikumasse maailma, milles vaikus ja leebe äraolemine. Lihtne motiiv ja piltide raugus ja rahu teevad ülemineku teise ruumi nii hõrguks ja vaevutabatavaks, et ta maale võib kümmekond aastat vahtida, enne kui selle lummava unenäolisuse avastad. Peitepilt, mis kord nähtavaks saanuna nii ilmselge näib.
Ja ühtäkki tead, et nende maalide sürreaalsus on tunduvalt peenem ja sügavam kui Soosteri magritte’likud vaated või Ilmar Malini monstrumid. Jõgeveri unelmad on liialt reaalsuskauged nägemused. Vallimäe-Margil on kõik nagu päris, aga tegelikult pole hoopiski.
Kõnesoleval näitusel, mille koostanud Külli Aleksanderson ja kujundanud Ilmar Kruusamäe, saab lisaks suurtele kompositsioonidele vaadata ka portreid. Vallimäe-Mark on rääkinud, et ta armastab väga portreid teha, kuid tahab alati maalitavat natuke paremini tunda. Põnevaimad tööd näitusel ongi sõpradest, lähedastest: paraadportree Valve Janovist traditsioonilise leekivpunase suu, kulduuri ja harjumatu võimuka olekuga. Lagle Israelist tehtud tilluke meistriteos – põlgliku huulejoone, vapustava valge krae (ühe löögiga?!) ja hullumeelselt kõlava erklilla triibuga ühel serval. 1956. aastal aitas ainuüksi sellest ilkuvate arvustuste ilmumiseks. Paul Vabbe ja Lembit Saartsi portreed ning mõned autoportreed (kokku üheksa) näitavad, et põnevaid katsetusi tehti ka vormiga. Rabavaks üllatuseks oli mulle Soosteri ja Viirese kaksikportree, selliseid lõbusaid ja sarkastilisi pilte olen näinud vaid sõbrannadest. Ja muidugi Elmar Kits! Kurbnaljakas kunstnik Valgemetsast tehtud maali taustal, mille seest sirutub Linda Kits-Mäe kaitsev-ohjav käsi.
Ülal saalides saab näha veel mitut maastikku ja linnavaadet, haldjapilte, abstrakti ja hiliseid väikseid hoopis teistlaadi sürrealismiga mängivaid akvarelle. Vaadake kindlasti “Haiget külastamas”, kus roos on roos on roos.
See näitus lükkas ümber mitu väljakujunenud ja -öeldud arvamust Lüüdia Vallimäe-Margist. Esiteks see suurte kompade lumm, siis tuli välja, et ta käsitleb värvi sama vägevalt kui ülejäänud Tartu sõpruskond, tema sürrealism on kogu seltskonnas ehk kõige sügavam ja põnevam, ning lõpuks – ja see oli juba varemgi selge – see suur leebe daam käis oma teed ja ajas oma rida kõrvalekaldumatult ja väärikalt.
