“Mu süda läks puruks kui portselantass...”

Üliõpilasselts Veljesto pidas mardipäevi omapärasel moel, lavastades igal aastal päevapoliitikat pilava etenduse – mardiooperi.

Mardipäevaga kaasneb marti jooksmine, põline traditsioon, mis on praegugi iga-aastane rutiin. Mardiõhtuid on aga veedetud ka hoopis teistmoodi. Tartu üliõpilasselts Veljesto hakkas 1928. aastal mardiõhtul etendama näitemänge, mida nimetati mardiooperiks.

Mardiooper oli “nöökav revüü, mille pilkeobjektiks võis olla päevapoliitiline olukord, ülikooli sündmused, avaliku elu tegelased, õppejõud või seltsikaaslased; sündmustikku juhtis mõni peajoon või idee, üksikuid episoode oli poogitud juurde naljakas ühenduses”, iseloomustas oopereid Veljesto vilistlane Mannj Sarv-Varep.

Tõnisson, Hitler ja teised

Mardiooperis oli kandev osa tekstil, mis koosnes põhiliselt värssidest, millele võeti viisid üldtuntud lauludelt. Esimese, rahvaluule ainestikul põhineva mardiooperi “Ants läks naist kosima” kirjutas keelemees Rein Nurkse. Järgmise ooperi “Puhastustuli” lõi aastal 1929 rahvaluuleteadlane Rudolf Põldmäe. Mardiooperites “Veljencia” (1930) ja “Õpinguis takerdund tudeng ehk vedelvorst haljal oksal” (1932) oli esikohal ülikooli elu. Mitmele erialale loodi pilahümn. Ajaloolastest lauldi:

Kord viiking ookeanil
püüdis eesti heeringaid,
vana Kalev aeroplaanil
uuris Viru rannikuid.
Juristide kohta aga öeldi vägagi tuttavlikke sõnu:
Meie töö on seadust käända
ikka õigest kõveraks.
Parakrahvi veidi väända,
ühest sõnast teha kaks.

Kui esimesed mardiooperid kajastasid Veljesto ja ülikooli siseelu, siis aastast 1934 tabasid pilkenooled nii Eesti kui ka maailma päevasündmusi ja -kangelasi. See polnud mitte ainult ooperite muutmine üldistavamaks ja seega huvitavamaks, vaid oli ka omamoodi protest Pätsi vaikiva ajastu vastu.

1934. aastal valminud “Flöödipuhuja fauni” tegelasteks olid kodumaine langev täht Jaan Tõnisson ja välismaine tõusev täht Adolf Hitler. Tõnissoni kehastas kunstnik ja kirjamees Ott Kangilaski, kes kirjutas vaimukaid laulutekste ja joonistas neile juurde sama vaimukad karikatuurid. Nimelt jäädvustati ooperiaariate paremik seltsi lauluraamatusse ehk kantusbukki.

Kultuurielu lahkas järgmine mardiooper “Bosambo eleegia ehk 14 aastat kaljukoopas” (1935). See ooper nöökis muu hulgas eestlaste eneseupitamist. Raamatunõunik Nurgapuu – ilmselt on siin pilatud luuletajat Henrik Visnapuud – teeb ettepaneku: “Kas see ei võiks olla üks massistseen: Peterson jesuiitidega koos lõunatamas ja leiutab ühe raamatu kaante vahelt Gutenbergi eestikeelse unenägudeseletaja – maailma vanima trükiteose.”

Välissündmusi – Abessiinia sõda – kajastas ooperis Kangilaski kirjutatud teravmeelne ja naljakas “Abessiinia aaria”:

Sääl viib minu kurnatud kere
siit ilmast Itaalia miin.
Või granaat tormab hõigates “tere!”
minust läbi ja otsas on piin.
Siis vaglad, tarantlid mind söövad,
lõvid murravad sodiks mu luud,
maod kihvad mu reitesse löövad
ja õgivad elukad muud.

1937. aastal olid maailmas juba uued kangelased – Hispaanias käis kodusõda. Mardiooperis võidutses nüüd kindral Franco, kes pidas halastamatut sõda kommunistidega:

Oma käega ma võtsin süütenöörid siis,
tuli külge – ma mäletan, neid oli viis –,
ja siis lidusin mis võisin. Jalg jäi kinni, kärts!
Kuid õiges kohas: tekkis hirmus mürts –
no see oli löök.
Lendas siis seal punaseid ja nende soolikaid,
maha sadas selget sodi vaid.

Päts ja juhitav demokraatia

Kolmekümnendate lõpuaastate mardiooperid olid sisult tõsisemad, varasemast veelgi enam leidsid kajastust välispoliitilised sündmused. Sügisel 1938 valmis “Metamorfoosid ehk Afrodiite valitseb maailma”, mille tekstide üks autoreid oli kirjanik Karl Ristikivi.

Tegelasteks toonase aja vägevad – Hitler, Mussolini, Chamberlain ja Daladier. Pilkenoolte osaliseks saab ka vaikiv olek, Eestis kehtivat riigikorda nimetati juhitavaks demokraatiaks: “Juhtija istub keskel, põrandahari käes ja valitsemismuna pihus, valitsusliikmed ja parlament noogutavad, kui ta otsa vaatab, ei räägita ühtegi sõna.” Juhtija oli muidugi vana ja äraväsinud president Päts, kes laulis endast:

Väsind on mu vanad kondid
krooni kandmisest:
viirukist, paraadidest,
dekreete andmisest.
Magades ehk viimaks kosub
liha kui ka luu,
sellepärast kodurahu
ülem on kui muu.

Novembris 1939 etendus Veljesto viimane ennesõjaaegne mardiooper “Romeo ja Julia”, kus palju tekste kirjutas taas Ristikivi. Ooper nöögib selle sügise üht tähtsündmust, baltisakslaste lahkumist Hitleri kutsel: 

Mind Messias hüüab, ma järgnen talle nüüd,
mind, süütumat tallekest, kutsub verehüüd.
Pea sünnimaa meil kõigil maha jääb
ja õnnist pinda silm kaugelt juba näeb.

Koos sakslastega kippusid Saksamaale ka eestlased – kadakasaksad. Ooperis mängiti selle kohta maha tõsielul põhinev stseen. Tallinna sadamasse on sildunud laev “Der Fliegende Deutsche” (Lendav Sakslane). Esimene laevale tikkuja on kadakast pastor Lillenurmela, kes püüab igati maha salata oma eesti päritolu:

Ma aadlik, nii tõendab mu sugupuu,
arhiivi direktor ta ise teind.
Kas teil tõesti siis pole häbi?
Nationalsozialist bin ich läbi ja läbi.

Kahekümnendatel-kolmekümnendatel loodi Veljestos ühtekokku kaksteist mardiooperit, neist viimane 1939. aastal. Järgmiseks mardipäevaks oli Veljesto, nagu teisedki üliõpilasorganisatsioonid, kommunistliku võimu poolt likvideeritud. Pärast Veljesto taasasutamist Eestis mais 1989 on ka mardiooperite traditsioon seltsis jätkunud. Näiteks paar aastat tagasi etendus ökoloogilis-loomakaitselise suunitlusega mardiooper "Baskerville'ide koer".