Atraktiivne minimalism
Kui orkester avamängu alustas, hoidsin – nagu vanasti seitsmekümnendatel – neile pöialt. Ja osalt põhjendatult – minoorse kahinaga ja liigagi kuivalt alustanud pisipillid ajasid ka seekord ärevile. See esmane mure orkestri pärast osutus ennatlikuks:omal kohal ja õigel ajal tulid ka vaskpillid, trummid ja kõik muu. Orkester kosus peagi.
Ja juba tuligi mööda vahekäiku ülemteenri saatel Vello Jürna Gustavona, vaatas ringi ning esitas ilusa, maheda ning kandva aaria. Ooper kanti ette itaalia keeles, ja eestikeelseid subtiitreid poleks ehk Vanemuises vajagi olnud? Ma saan aru, kui etendus toimunuks Reola rahvamajas, siis küll.
Tuli ka koor ning jäi staatiliseks, minimaalselt kehakeelt kasutavaks, mis pikapeale hakkas mõjuma köitvana ning salapärasena. Mõtlesin kohe, et siit saabki alguse Mikiveri minimalistlik lavastuskontseptsioon, tahtlikult kontserdipärane, ja ma ei eksinud.
Sellest kaarjast koorimüürist kerkisid peagi esile ja jäid sinna etenduse lõpuni kandvaiks kaks vandenõulasest krahvi: Taisto Noor Ribbinguna ja Märt Jakobson Hornina. Nad olid nii häälelt kui kogult mõjukad.
Minimalist oli ka Mikiveri kauaaegne partner lavakunstnik Ervin Õunapuu, kelle käekirja tunnen juba kaheksakümnendatest, kui ta tegi koostööd Evald Hermakülaga ( “Südamevalu”, “Härra Punttila” … jne). Laval olid ainult vajalikud tarbesemed: toolid ja laud ning tagaseinas kumas mingi kuuketta taoline lamp. Paremal eeslaval rippus aga nn Tšehhovi püss, laest põrandale lastud nöör, mille otstarvet ma esialgu ei tabanud, kuid lootsin, et küllap tal see on. Unt imestas ka vaheajal selle nööri üle, leides, et ilmselt on see mingi Õunapuu nipp. Nipiks ta jäigi, kuigi teises vaatuse Võllamäe stseenis seisis Amelia liialt kaua nööri taga ja esitas hirmust tarduva aaria.
Esimesel vaheajal osatäitjate vokaalist palju rääkida nagu polnudki. Unt oli veidi ebalev, kurtis, et ta ei saa suurt aru, mis laval toimub. Ütlesin, et ooperi puhul polegi story see kõige tähtsam – ikka laul, vokaali ilu. Lase pea seljatoele, ning naudi, kuidas mees ja naine laulavad. Vestlus aga läks veelgi põhimõttelisemaks, et mida ooperis üldse lavastada on? Pajatasin Felsensteinist, kelle “Carmenit” kunagi Moskvas nägin. Felsenstein olla lauljate “mängima panemise” nimel lavaruumi meetermöödustikku pannud, kus siis tegelased pidevalt liikusid. Erilist menu sel etendusel aga ei olnud. Mitte et vokaal oleks kaduma läinud, vaid kadus midagi ooperile nii iseloomulikku ja olulist.
Ja eks seekordki huvitas mind, kuidas Mikiver tegelased “mängima” paneb, laulmisest rääkimata. Ma juba mainisin, et liikusid nad – eriti koor – minimaalselt, ja ka žestikulatsioon oli napp. Aga kummaline, et see staatilisus ei häirinud – tekkis koguni paradoksaalne efekt – niipea, kui keegi püüdiski laval omatahtsi aktiivsemalt tegutseda, mõjus see võõristavalt, sest ta justkui langes ansamblist välja. Juhtus seda aga haruharva.
Orkester kosus märgatavalt, soolopartiid haakusid suurepäraselt kooriga. Kõrvus kummitas “Nabucco” vangide koor ja mõnda aega lausa segavalt.
Teine vaatus ei üllatanud millegagi, ainult orkester oli tublim. Ja jälle köitis mind vandenõulastest krahvipaar. Jõulised oma miimikas ja kehakeeles, igati tasemel ka vokaalselt.
Algas oodatud kolmas vaatus, ning tuligi mida lootsin. Aare Saal esitas hiilgava soolopartii. Imetletav vokaali ja kehakeele sünkroonsus, ooperlikult täpne käeliigutus või kehapööre – teatraalsus kontserdipäraselt tühjal laval! Ning peagi saabus ka tipphetk, kui Saal ja kaks vandenõulasest krahvi esitasid eestlasele nii tuntud viruvandelikus poosis tõotuse tappa kuningas.
Ja kuidas Vello Jürna kuningas ka ei püüdnud, jäi kahe mehe vahel “loosi tõmmanud” Alla Popova Amelia ahastav appikutse siiski ainult ülemlauluks. See oli meeldejääv lõpu algus.
Ning kui algas kirev ball ja maskid maha rebiti, siis kiitsin mõttes Mikiveri algusest lõpuni minimalistlikku ning samas esteetiliselt hiilgavalt teostatud lavastust. Eksistentsiaalne, mänguline ja kirev ball jõudis täielikult pärale, oli tragöödia loogiline lõpp.
Giuseppe Verdi. “Maskiball".
Lavastaja Mikk Mikiver
Muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson
Dekoratsioonikunstnik Ervin Õunapuu
Kostüümikunstnik Mare Raidma
Tantsuseaded Oleg Titov
Osades Vello Jürna, Aare Saal, Alla Popova, Tatjana Romanova, Märt Jakobson, Taisto Noor, Rando Piho, Tõnu Kattai, Rainer Aarsalu
Vanemuise Sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletirühm.
