Vana mees tahab koju

Kuidas ilus naisadvokaadist sugulane vabadusvõitleja Mart Nikluselt maja üle lõi.

Kunagine vabadusvõitleja ning poliitvang Mart-Olav Niklus (67) elab viimaseid päevi omaehitatud majas Tartus Vikerkaare tänaval. Uus omanik Hansa Liising tahab ta kohtu abiga kui ebaseadusliku valdaja jõuga välja tõsta.  
"88ndal (aasta, mil ta vangilaagrist vabanes ? toim) kanti mind kätel raudteejaamast koju. Las nüüd siis kannavad kätel välja ka. Omal jalal ma siit ei lahku," kõlab Nikluse kreedo.
Vana mees süüdistab sugulasi ahnuses, kohtuid erapoolikuses ja advokaate kavaluses: "Olen justiitsväljapressimise ja kohtuterrori ohver."

Kõik algas kingitusest
Tants Vikerkaare 25 maja ümber algas 20 aastat tagasi. Pärast isa Julius Nikluse surma 1981. aastal jäid maja pärijateks Mart Niklus (üks neljandik) ja tema ema Elfriede Niklus (kolm neljandikku). Vend Ivo-Sulev loobus oma pärandiosast vabatahtlikult.
1988. aasta sügisel kolis aga vanaema juurde elama Ivo-Sulevi tütar, 19aastane Sirle Niklus. 6. märtsil 1990 määrati Sirle Niklus Tartu linnapea korraldusega oma vanaema ametlikuks hooldajaks.
1991. aasta novembris kinkis Elfriede Niklus kolm kaheksandikku elamust teatud tingimustel (kingi saaja kohustus vanaema eest elu lõpuni hoolitseda ning maja korras hoida) lapselaps Sirlele. Pool aastat hiljem kinkis ta samasugustel tingimustel sama suure osa elamust teisele pojatütrele Silva Roosele.
Üksikasjalikud kingisaajate kohustused pandi kirja eellepingutesse. Kuna Tsiviilkoodeks ei luba kinkelepingut tingimuslikuna sõlmida, vormistati need ilma igasuguste kingisaajapoolsete kohustusteta. Elfriede Niklus nõudis, et notar Anne Kuill ka eellepingud pitseriga kinnitaks, kuid notar seda ei teinud.

Vastutasu jäi saamata
"Paar nädalat peeti lubadustest kinni, siis aga näidati vanaemale trääsa!" teatab Mart Niklus. Kingitus oli käes, järgnesid igasugused vabandused, miks ei ole aega majas koristada, aiatöid teha ja muudest kohustustest kinni pidada.
Peagi teatas Sirle vanaemale, et kuna kinke-eellepingutel puudub notari kinnitus, on need kehtetud. Tõotused aidata, maja ja aia eest hoolitseda olid unustatud.
Petetud vanaema soovis kohtu kaudu lapselapsega sõlmitud kinkelepingut tühistada, kuid Tartu Linnakohus seda ei teinud.
1996. aasta juunis tehtud otsuses on öeldud: "Tõenditest nähtub, et pooltel oli kindel soov sõlmida leping, mis väljendaks kingisaaja kohustust ja et selle lepingu sõlmimine oli eelduseks kinkelepingu sõlmimisele. See aga ei anna alust arvata, et tegemist oli eksimuse mõjul sõlmitud kinkelepinguga."
Samuti leidis kohus, et asjaolu, kas Sirle Niklus on lõpetanud Elfriede Nikluse eest hoolitsemise või mitte, ei oma antud asjas tähtsust. Elfriede Niklus kaebas otsuse edasi Tartu Ringkonnakohtusse.

Kohus andis õiguse tüdrukutele
STRONG>Kaks kuud enne surma 1996. aasta detsembris esitas vanaproua kohtule avalduse, milles teatas, et oli unustanud 22 aastat varem tehtud testamendi Mart Nikluse kasuks. Ta palus testamendi ainukehtivaks lugeda ja kinkelepingud tühistada.
Paraku ei omanud see avaldus mingit tähendust, sest kehtiv testament ei välista oma vara müümist, kinkimist, raiskamist jms.
Ka kõrgema astme kohtud ei rahuldanud vahepeal surnud Elfriede Nikluse nõudmist. Otsustes viidati sellele, et seaduse mittetundmine ning ebaõige ettekujutus tulevikus saabuda võivate asjaolude suhtes ei ole tehingu tühistamise alus. Teisisõnu ? oma viga. 
Sellega oli vaidlus kinkelepingute kehtivuse üle lõppenud ning Silva Roose ja Sirle Karu võisid end õigustatult pidada kolmveerandi maja omanikeks.

Juriidiline susser-vusser
Ei läinudki kaua aega, kui noored daamid, juriidilise haridusega Sirle ja tulevane füsioterapeut Silva esitasid kohtule omakorda nõudmise kaasomandi lõpetamiseks. Lühidalt ? onu kas ostab 475 000 krooni eest nende osad välja või kolib majast minema.
"Minu kodu on püha paik. See ei ole kauplemise ning saamahimulistele rikastumise objekt," vastas Mart Niklus ning keeldus sugulastelt nende osi välja ostmast.
Ent tüdrukud said oma tahtmise. Pärast kaht ebaõnnestunud enampakkumist loeti seni Niklusele kuulunud veerand maja võla katteks sugulaste omandiks ja oktoobris 2001 müüdi maja ASile Hansa Liising.
"Sirle Karu on kuritarvitanud oma kvalifikatsiooni ja positsiooni. See oleks advokaatide aukohtule arutamiseks paras," arvab nördinud vabadusvõitleja, rääkides aina uuesti ja uuesti, kuidas vennatütar, praegu advokaadibüroo HETA advokaat, ta majast ilma jättis.

Sirle ja Silva tõrjuvad süüdistusi
STRONG>Sirle Karu leiab, et asjad pole sugugi nii mustvalged. "Esiteks on mõttetu rääkida sellest ammusest testamendist. Minu teada tegi vanaema eluajal umbes kolmkümmend erineva sisuga testamenti, sealhulgas Lagle Parekile, Enn Tartole jne. Pealegi teab iga jurist, et testament ei võta inimeselt õigust oma vara käsutada, sellega tehinguid teha." Ta nimetab onu Mart-Olavit krooniliseks kaebajaks ja räägib sellest, kuidas Tartu Linnakohus kahe aasta eest kohustas Mart Niklust lõpetama Sirle Karu au teotamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Onu nimelt oli saatnud ülikooli rektorile ja juurateaduskonna dekaanile mitmeid kirju, kus kasutas Sirle suhtes alusetuid häbistavaid väljendeid. Sirle Karu ja Silva Roose kinnitavad, et nad ei oleks onu Marti tema majaost ilma jätta tahtnud, aga onu pani nad ise väljapääsmatusse olukorda. "Onu nõudis meilt kohtu kaudu 80 000 krooni vee, elektri, mulla ja palju muu eest. Maja lukk oli vahetatud, paljud mu asjad on siiamaani selles majas. Nõudsime, et kohus lõpetaks kaasomandi, sest meie, kuigi kaasomanikud, ei saanud maja kasutada, aga kulutusi pidime kandma," kurdab Sirle Karu. Lisaks arvab ta, et onul ei oleks ju olnud raske laenu võtta või väliseestlastelt abi paluda, et kolm neljandikku majast neilt 475 000 krooni eest tagasi osta. Mis puudutab vanaema "petmist", siis teatavad noored daamid, et nemad üritasid aidata täpselt niipalju, kui vanaemal vaja oli, kooli kõrvalt mahti jäi ja mis peamine ? niipalju, kui Mart Niklus neid üldse majapidamisse laskis.
Sirle Karu kunagine esindaja kohtus ja hilisem tööandja, advokaat Sirje Must kommenteerib olukorda nii: "Tartu linna asi on leida sedavõrd auväärsele kodanikule elamispind."

Sõbrad tahavad maja Niklusele tagasi
Mart-Olav Nikluse advokaat Kaljo Kuusmaa võtab olukorra lühidalt kokku sõnadega: "Vanaproua veeti lihtsalt orki," ja leiab, et sisuline vaidlus maja omandiõiguse üle on lõppenud Mart Nikluse kaotusega. 
Nikluse sõbrad on pöördunud Tartu linnaisade poole ettepanekuga Vikerkaare 25 asuv maja uuelt omanikult hoopistükkis ära osta ning Niklusele välja üürida.

sidebar

Saatuslikud lepingud
15. nov 1991 kinke-eelleping. "Mina, Elfriede Niklus ühelt poolt ja mu pojatütar Sirle Niklus teiselt poolt sõlmisime käesoleva eellepingu sellele järgnevale seaduslikule kinkelepingule. Olen 83-aastane II grupi invaliid, vajan igapäevast hooldusabi nii enesele kui ka kogu majapidamise korrashoidmiseks. Kuna seda abi mu poeg Mart-Olav Niklus mulle pakkuda ei saa (ta on invaliid nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt), siis olen otsustanud oma hooldajale Sirle Niklusele kinkida elusasemeks oma majavaldusest teisel korrusel asuvad kaks tuba kõigi majas asuvate ruumide kasutamisõigusega. Sirle Niklus omalt poolt tõotab hooldada mind mu elu lõpuni ja siis ka matta. Ta tõotab kasutada temale kingitud ruume isiklikult, ei kingi neid ära, ei pandi, ei vaheta, ei asu ise elama kuhugile mujale minu elupäevade vältel. Ta hoiab kõik eeskujulikus korras ja teeb ka vajalikud remondid. Tema hooldada jääb ka aed. Tema kodunt eemaloleku aegadel toob ta kohale kellegi asendushooldaja, kes tema kohustusi täidab. Allkiri /E.Niklus/ Käesolev eelleping on mulle vastuvõetav ja tõotan seda pidada. Allkiri /S.Niklus/

27. mai 1992. Samasuguse sisuga eelleping teise pojatütre, Silva Roosega. Ka Silva tõotab majapidamise ning vanaema eest viimase elupäevade lõpuni hoolitseda ja saab vastutasuks kaks tuba alumisel korrusel. Kuna Silva on tehingu ajal alles 13aastane, kirjutab tema eest lepingule alla ema Valli Roose.