Val McDermid"'Näkineiu laul"'
Järjekordne romaan sarimõrvade teemal. Natuke tüütu, sest selleteemalist kirjavara on jalaga segada. Viimasel ajal on tase kruvitud tohutult kõrgele, seda nii tõsielulise-professionaalse-juriidilise kui ka puhtkirjandusliku poole peal. Väga meisterlikult kirjeldatakse psühhoose, mis kaasnevad haiglaste mõrvaluulude teostamisega, sellist (paljuski ajakirjanduslikult võimendatud) paranoilist hoiakut, mille teljeks on soov süstida veendumust, et mitte keegi ei peaks end turvaliselt tundma. Olen ise sarimõrvari õnnekombel ellujäänud ohver, kurjategija on vangimajas. Miks ma ei tunne hirmu? Ma ei tunne end kaitstuna, aga ma pole ka paranoiline. Kas kirjanikud tahavad püüda oma "võrku" paranoikuid?
Selle romaani mõrtsukas on transvestiit, õigemini juba soomuutuse operatsiooni läbi teinud vaimuhaige. Kirjaniku alter ego’na esineb kuritegevusele keskendunud psühholoog-psühhiaater. Sellise trendi, samastumise kurjategijaga, tõi kirjandusse Truman Capote. Capote’i romaani peetakse maailmakirjanduses moodsa dokumentaalkirjanduse esimeseks tippteoseks. Kui loete sarimõrvalugusid, võtke kõrvale "Külmavereliselt".
