“Ruthi”-teemaline artiklikogumik sobib turunduslikus mõttes hästi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse uue sarja: “Moodsa eesti kirjanduse seminar” avalöögiks, kuna tekst on nooreestlaste pärandist ehk kõige kuulsam. Noor-Eesti sajanda juubeli ettevõtmiste sarjas toimus 2004 oktoobris Käsmus “Ruthi”-teemaline interdistsiplinaarne seminar ja artiklikogumik ongi selle seminari saak (mõned tekstid on küll varem ilmunud).

“Ruthi” puhul kerkib naisküsimus peaaegu automaatselt ja kiusatus rakendada see hõrk fiktsioon võrdõiguslikkuse diskussiooni teenistusse on suur. Ka suur osa selle kogumiku artikleid tiirleb naisteema ümber: suhestades Ruthi kuju oma ajastu vaimse ja ühiskondliku kontekstiga ja vaadeldes teda kui emantsipeerunud naise ideaali, kes oma aega ei mahtunud. Loone Ots, Livia Viitol, Tiina Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Elo Lindsalu toovad esile erinevaid aspekte Ruthi kui naise ümbrusest Eesti tollases kultuuriruumis, kusjuures lähtutakse vaikimisi teoreetilisest võimalusest, et Ruth võiks olla tegelikult olemas ja mitte ainult kunstiline fantaasia, millega noor Aavik mingitel põhjustel tegeles. Miriam Hinrikus, Katrin Ennus, Katre Talviste, Eda Sepp, Katrin Kivimaa ja Jaan Undusk on vaatlusse võtnud laiema (Euroopa) vaimse ruumi, mis võis “Ruthi” sündi inspireerida.

Mulle on Ruthi tõlgendustest kõige enam meeldinud tees, et Ruth on rohkem kui midagi muud Aaviku nartsistlik enesepeegeldus (ka selles kogumikus vilksab eri autoritel just see Ruthi-seletus). Valgustuslik on Jaan Unduski tekst “Androgüünne Ruth”, mis jõuab tõdemuseni, et Ruth oli fantaasiaolend, iseeneses täiuslik hermafrodiit, või nagu Undusk positivismi alusepanijale Auguste Comte’ile viitab, teaduslik-fantastiline tegelaskuju. Aavik polnud ju paraku naiste eestkõneleja, vaid esteet, kellele oli ülim täiustada ennast ja meie kõigi rõõmuks eesti keelt. Kunstilistel kaalutlustel oli Aavikul oma ideaalide pinnalt ehk mõistlikum kirjutada naise kui täiusliku mehe portree, mis juba ideena kuulunuks huumori valdkonda tollalgi (S. Sarapuu/ V.Buki paroodia “Saul” ei jäänud küll sündimata).

Muidugi pole kirjandusuurimise eesmärk tänapäeval välja selgitada “tõde”, vaid mängida erinevate ideedega – niivõrd, kui see on huvitav. “Ruth” on selles mõttes ammendamatu tekst.