"Armas, ma ei või olla Sind nägemata. Sind Kuulmata! /---/ Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse," õhkab Friedebert.

"Sina! Olen joobnud, olen joobnud! Sama joobnud kui olin meie viimasel ööl! Kui viin tõusis mulle pähe Su kiri…" hõiskab Marie.

Tuglase ja Underi kirg süttis 1917. aasta "pilvitul ja pöörasel" (Rutt Hinrikus) suvel, Siuru tegevuse kõrgperioodil kui mõlemad puhkasid Kehra lähedal Birkenruh’ suvemõisas. 34aastane Under oli juba kogenud armastaja, tal oli seljataga pikk ja arendav vahekord Ants Laikmaaga ning kirglik suvepuhkus Artur Adsoniga 1915. aastast. "Kogenud armastaja" kõlab ehk jõhkralt, aga pean silmas, et Under pidi olema teadlik armastuse ja loomejõu seostest ja mõistis neid kasutada. "Mulle meeldib hädaoht, rahutus, balangseerimine armastuses. /---/ Olen õnnelik, et meie vahekord ikka enam ja enam komplitseerub ja on nii õnnelikult õnnetu." Kodumaale saabunud Tuglas kurtis aga loomingulist kriisi ja ootas suurt armastust, nagu ta Printsessile kirjutab. Tema armastusjanu on seotud inspiratsiooni- ja loomisihaga.

Niisiis oli suurvaimude kirg "silmapilkne meeleheitlik andumissööst" ja "spontaanne minuti-õnn", nagu suure talendi tabavusega sõnastab Under, aga samas ka loominguline abinõu. Seepärast oli selle armastuse lõpp (kirjandusele) õnnelik, päädides kollegiaalses sõpruses. Adson tajus situatsiooni hästi ja meenutas Printsessile, et Tuglasest pole temaga võrdset paaži, pühendujat Printsessi teenimisele. Tuglas teadis ehk paremini kui ükski teine eesti kirjanik, et kunst on suurem kui elu, ars longa…, ning abiellus järgmisel aastal Eloga, kellest sai talle tubli majapidajanna. "Laikmaa ja Tuglase loovus distantseerusid sõltuvust kartes, ent Paaži loovus ei eksisteerinud oma imetlusobjektist sõltumata," võtab Underi "suhtelood" kokku Rutt Hinrikus. Kaotas armastus, võitis kirjandus.

Underi kirjad leiti pärast Tuglase surma Nõmme majast raamaturiiuli tagant tapeedi vahelt ja olid siiani varjul kirjandusmuuseumis. On tõesti õige aeg hakata tapeeditaguseid vaimulaekaid lugejatega jagama.