J.D. Salinger "'Üheksa juttu"'
Sobib kingiks otsustusvõimetule enesetapuhuvilisele.
Ma olin juba põhi-, kesk- ja ülikoolis veendunud ning olen ka praegu, et hea kirjanik ei pea palju avaldama, pigem vastupidi. Palju ta kirjutab, on ta isiklik probleem.
Selle teooria praktilise näitena toon tavaliselt Salingeri, kelle loomingust teatakse eelkõige üht romaani ("Kuristik rukkis") ning üheksat novelli. Neist viimast ehk üheksandat, lookest "Teddy", eesti lugejad - need, kes ingliskeelsele kirjandusele NL-ajal ligi ei pääsenud - eriti ei teadnud. Seni, kuni Märt Milter selle nüüd eestikeelseks tegi.
Üks hea tuttav kirjandusinimene ütles hiljuti, et "Teddy", mis ju tegelikult seob eelnevaid novelle, jäi omal ajal tõlkimata, kuna see olevat igav, seal polevat tegevust. Mina küll seda juttu ei usu! Aga sina? Aga sina? Aga sina?
PS. Vahetevahel võtan riiulist soomekeelse "Sieppari ruispellossa" ja ajan imestusest silmad pärani, kui Holden Caulfield ja co stadi slangi ehk Helsingi slängi räägib!
