Avaldan siirast kaastunnet kõigile eesti maletajatele, malesõpradele ja kultuuriinimestele Valter Heueri, suure Paul Kerese hiilgava biograafi lahkumise puhul.

Ma tutvusin Valter Heueriga esmalt kui originaalselt mõtleva maletajaga, kellele ma pidanuksin jumaliku õigluse korral kaotama ühe partii, kus ta valgetega leidis sitsiilia avangu sellise julge jätku, et ma veel tänaseni imestan, mil kombel ma viigini jõudsin.

Uurimus Kerese elust on minu meelest kolossaalne oma mahult, põhjalikkuselt ja teostuselt. Vene keelde ümber panduna on tal nüüd õnnelikult lai lugejaskond. Raamat väärib Pauli!

Filmi "Eesti partii" tegemisel külastas Valter Heuer aastate eest koos Eesti filmigrupiga mind siin minu praeguses kodus Prantsusmaal Pariisi lähedal.

Nüüd, kus Valter Petrovitš on lahkunud, mõelgem kõige tõsisemalt tema järele jäänud paberitele, tema unikaalsele arhiivile. See on teie rahvuslik rikkus. Ärge laske midagi kaotsi minna!

Boriss Spasski
Eksmaailmameister

*

Heuer oli perfektsionist, ta püüdles viimase täiuse poole. Nii jäigi Kerese eluloo-raamat pooleli. Lõpulause – "Aeg koputas uksele" – pani ju ootama järge, Kerese suursuguse ja dramaatilise eluloo edasist kirjeldamist. Aga ehkki Kerese-raamatu järg jäi tulemata, on ta ometi olemas. Kehakultuuris ja Noorte Hääles ja Sirp ja Vasaras ilmunud pikad sarjad, samuti hulk Heueri üksikkäsitlusi säravad praegugi vastu, kui juhtume vanu lehti sirvima. See materjal tuleb kokku panna ja "Meie Kerese" II köide on valmis. Usutavasti oleks see saanud veendunud perfektsionisti enesegi õnnistuse.

Ühele hiigeltööle pani Heuer ka ise punkti. Seni pole tema suur maleajalugu kirjastajat leidnud, aga nii ei saa ju jääda. Nõnda kohtume okkalise mehe Valter Heueriga veel ja veel.

Aksel Tamm
Kirjandus- ja kultuuriloolane

*

Valter Heuer ei olnud ainuüksi andekas maletaja, vaid ka harukordselt haritud inimene. Intellektuaal selle sõna süvatähenduses. Ta tundis suurepäraselt Euroopa kultuuri, kirjandust, filosoofiat, ta oskas kriitiliselt mõelda. Tema erk ja elav mõistus neelas agarasti ja ahnesti muljeid, ta ei talunud labasust, ta ei läinud kunagi kaasa massimüütide hüpnoosiga. Igale asjale oli tal oma nägemine. Jutuajamine temaga oli kui pidupäev – teravmeelne ütlemine, paradoksaalne lähenemine, originaalne hinnang. Tema maleline anne oli adekvaatne nende hingeomadustega.

Oma parimail aastail suutis ta luua ohvriterohkeid kombinatsioone, mis võtsid hinge kinni. Harva, kui mõtlemise originaalsus selliselt transformeerub malelise mõtlemise omapärasse.

1955. aastal, kui valmistusin pretendentide turniiriks, õpetas ta mulle vaid üht – ründemängu. Minu positsiooniline mängustiil lihtsalt ärritas teda. "Partii hing on ohver ja kombinatsioon," sisendas ta mulle.

Kerese ja Tali kombel oli ta veendunud, et ettevaatlik ja igav male ei olegi male.

Minust ometigi ei saanud ründemängijat, kuid Heueri õppetunnid ei olnud kasutud: ma olin pretendentide turniiril liidriks kuni viimase vooruni, mil Olga Rubtsova minust möödus.

Minu unistuseks oli "Meie Kerese" lugemine vene keeles. Tõlkimisega said hakkama minu filoloogidest õpilased ja sõbrannad Silvi Salupere ja Irina Avramets. Raamatu ilmumisega läks ometigi palju aega. Nüüd on ta meil olemas. Ma mäletan oma rõõmu selle esmaavamisel.

Taevast rahu Sinu hingele, Valter.

Larissa Volpert
Professor, filoloogiadoktor,
rahvusvaheline suurmeister males


Mälestused kogus Ülo Tuulik.