Diagnostiline autobiograafia
Raul Meel. “Minevikukonspekt”. Tallinn, 2002. 504 lk.
Raul Meele “Minevikukonspekt” on ühe kunstnikusaatuse avameelne
läbilõige. Esitatud sündmustel ja märkmetel on
diagnostiline väärtus. Kunstnike saatus näitab ühiskonda,
on olude lakmuspaber. Saatus tuleb kirja panna ja kui selle dokumenteerimise
meetodid on usaldusväärsed, ongi andmekogu – läbilõige
elust ja ajastust.
Meel õiendab arveid minevikuga, selgitab, kuidas
asjad olid, sest igaühel on oma isiklik kunstiajalugu. Kuid Meel takerdub
kivinenud skeemidesse.
Omajagu kurb, et oma pilgus nüüdse Eesti
kunstile on Meel paljus Eesti kunstistlobiseva meedia vang, tajudes maailma
läbi selle prillide. Meele kirjapandu peegeldab siinsete kunstikirjutajate
tuumiku konstrueeritud panteoni, oma väljavaatamise kanal justkui puuduks.
See teeb tuska, ütleks Meele sõnadega.
Ka 70ndatel oli siinne kunstimaastik vildakas. Valitses nn ametlik kunst,
mujal aga, uskudes Meelt, graafika ja muud kunstid. Kuid maksab meenutada, ka
video, mida Meel “uueks” peab, defineeriti kunstimeediumina 70ndatel. 1976.
aastal ilmusid ajakirjade eriväljaanded, mis määratlesid uut
seisu ja video ilmumist kunstilavale. See on ju toosama aeg, mil oli
graafikakunsti buum.
Meel kõrvutab toonast aega praegusega (lk 91)
ja arvab, et graafikabuum oli sarnane praeguse foto, video ja interaktiivse
kunsti tõusuga, kuid talle tundub, et graafikakunsti buum oli laialdasem
ja võimsam. Miks ta nii arvab, ei selgu. “Buumi”
mõõdupuuks peaks olema teoreetiliste tekstide produktsioon, mitte
näitused või seltskondlike sündmuste virvendus.
Siin on ka
põhjus, miks kunstnike kirjutatut tuleks hinnata
kriitiliselt.
“Minevikukonspekti” on talletatud kunstnikudraama. Meel
meenutab (lk 154), kuidas Flash Art pakkus artiklipinda, kuid ta ei leidnud
Eestist enda jaoks ühtegi kriitikut – see iseloomustavat eestlaste
nahahoidlikkust. Ja et lätlane riskis tema pärast ja eestlane ei
riskinud (lk 201). Et eesti kunstiteadlased ja
-kriitikud ei tegutsenud
käsikäes eesti kunstnikega, kuid Moskvas see toimis. Jne.
Meel
vaidlustab väidet, et Eestis ei olnud olematusse tõrjutud
kunstnikke. Ja tal on õigus. Mõtet võiks täiendada
üldistusega, et üksteise tõrjumine või soosimine ehk
konkurents toimub kunstimaastikul alati, olenemata ideoloogiast.
Tõrjumine käib praegu näiteks läbi rahaliste vahendite,
kaudse laimu, psühhoterrori või vaikimise. Meele toonasele
“tõrjumisele” lisandub “vabandav” ideoloogiline põhjendus.
Tihenevas konkurentsis mängivad pisiasjad. Meele esitatud pilt on veel
suhteliselt leebe. Ta näeb selgelt ja põhjendab ise:
“Ühiskondlikus kultuurielus toimub olemuslik võimuvõitlus,
rääkigu süüdimatud naiivid ja teadjad salgajad mida
tahes” (lk 416).
Meel kirjutab (lk 93), et neid süüdistati Nõukogude riigi
kultuuripoliitika segamises organiseerimata kunstikontaktidega. Kas
tänapäeval on teisiti? Praegugi tõlgendatakse
sõltumatut mõtteavaldust välismaal Eesti laimamiseks ja
Eesti kunstiolude kriitilist käsitlemist meie armsa koduvabariigi
halvustamiseks. Kui tollal oli tegu võimu ideoloogiaga, siis praeguseks
“ideoloogiaks” on võitlus finantseerimisallikate kontrolli või
nendele eelisjuurdepääsu eest (mis omakorda seotud kujuteldava
mainega välismaal, nagu seda esitatakse siinses ajakirjanduses).
Meele
etteheidete hindamiseks peaks küsima, mis on normaalne. Äkki selline
peabki olema kunstniku elu? Seda tuleks kõrvutada teiste draamadega,
siis saame teada tõe.
Kui tänapäeval surevad uute alade
kunstnikud enne 30. ja 40. eluaastat, olles oma rahvusvaheliste näitajate
poolest tipptegijad Eestis, siis peame tõesti küsima, mis lahti on.
Kas Laur Tiidemanni ja Tiia Johannsoni surma puhul on keegi vaevunud üldse
kukalt kratsima? Uues meedias nimetaksin neid tipptegijateks nii kvaliteedi kui
ka kvantiteedi alusel: esinemistihedus aastas, Johannsonil 47 rahvusvahelist
viimase kolme aasta jooksul (mis on ju edukuse indikaator, nagu kriitiku puhul
on tsiteeritavus). Mõlemal on preemiaid ja peaauhindu, nagu neid omal
ajal Meelelgi oli. Tõsi, Tiidemann sai ühe Jaapanist postuumselt,
mis on eriti küüniline fakt, kas pole. Ja ta ei saa kirjutada
raamatut ja Meele kombel tunnustamatust kurta. Rääkimata vanaks
elamisest.
Meele raamat on siiras ja vaba, kuigi põdemist on palju.
Kirjanduslikult vajanuks see struktureerimist ja lihvimist, et muutuda
massikirjanduseks. Siin ei ole poosetamist ja varjamist, enda näitamist
paremast küljest. Mehe aus kunstitunnetus ja elukogemused teevad selle
vastuvõetavaks. See on üks ilusamaid raamatuid, mida on
õnnestunud lugeda.