Raul Meele “Minevikukonspekt” on ühe kunstnikusaatuse avameelne läbilõige. Esitatud sündmustel ja märkmetel on diagnostiline väärtus. Kunstnike saatus näitab ühiskonda, on olude lakmuspaber. Saatus tuleb kirja panna ja kui selle dokumenteerimise meetodid on usaldusväärsed, ongi andmekogu – läbilõige elust ja ajastust.
Meel õiendab arveid minevikuga, selgitab, kuidas asjad olid, sest igaühel on oma isiklik kunstiajalugu. Kuid Meel takerdub kivinenud skeemidesse.
Omajagu kurb, et oma pilgus nüüdse Eesti kunstile on Meel paljus Eesti kunstistlobiseva meedia vang, tajudes maailma läbi selle prillide. Meele kirjapandu peegeldab siinsete kunstikirjutajate tuumiku konstrueeritud panteoni, oma väljavaatamise kanal justkui puuduks. See teeb tuska, ütleks Meele sõnadega.

Ka 70ndatel oli siinne kunstimaastik vildakas. Valitses nn ametlik kunst, mujal aga, uskudes Meelt, graafika ja muud kunstid. Kuid maksab meenutada, ka video, mida Meel “uueks” peab, defineeriti kunstimeediumina 70ndatel. 1976. aastal ilmusid ajakirjade eriväljaanded, mis määratlesid uut seisu ja video ilmumist kunstilavale. See on ju toosama aeg, mil oli graafikakunsti buum.
Meel kõrvutab toonast aega praegusega (lk 91) ja arvab, et graafikabuum oli sarnane praeguse foto, video ja interaktiivse kunsti tõusuga, kuid talle tundub, et graafikakunsti buum oli laialdasem ja võimsam. Miks ta nii arvab, ei selgu. “Buumi” mõõdupuuks peaks olema teoreetiliste tekstide produktsioon, mitte näitused või seltskondlike sündmuste virvendus.
Siin on ka põhjus, miks kunstnike kirjutatut tuleks hinnata kriitiliselt.
“Minevikukonspekti” on talletatud kunstnikudraama. Meel meenutab (lk 154), kuidas Flash Art pakkus artiklipinda, kuid ta ei leidnud Eestist enda jaoks ühtegi kriitikut – see iseloomustavat eestlaste nahahoidlikkust. Ja et lätlane riskis tema pärast ja eestlane ei riskinud (lk 201). Et eesti kunstiteadlased ja
-kriitikud ei tegutsenud käsikäes eesti kunstnikega, kuid Moskvas see toimis. Jne.
Meel vaidlustab väidet, et Eestis ei olnud olematusse tõrjutud kunstnikke. Ja tal on õigus. Mõtet võiks täiendada üldistusega, et üksteise tõrjumine või soosimine ehk konkurents toimub kunstimaastikul alati, olenemata ideoloogiast. Tõrjumine käib praegu näiteks läbi rahaliste vahendite, kaudse laimu, psühhoterrori või vaikimise. Meele toonasele “tõrjumisele” lisandub “vabandav” ideoloogiline põhjendus. Tihenevas konkurentsis mängivad pisiasjad. Meele esitatud pilt on veel suhteliselt leebe. Ta näeb selgelt ja põhjendab ise: “Ühiskondlikus kultuurielus toimub olemuslik võimuvõitlus, rääkigu süüdimatud naiivid ja teadjad salgajad mida tahes” (lk 416).

Meel kirjutab (lk 93), et neid süüdistati Nõukogude riigi kultuuripoliitika segamises organiseerimata kunstikontaktidega. Kas tänapäeval on teisiti? Praegugi tõlgendatakse sõltumatut mõtteavaldust välismaal Eesti laimamiseks ja Eesti kunstiolude kriitilist käsitlemist meie armsa koduvabariigi halvustamiseks. Kui tollal oli tegu võimu ideoloogiaga, siis praeguseks “ideoloogiaks” on võitlus finantseerimisallikate kontrolli või nendele eelisjuurdepääsu eest (mis omakorda seotud kujuteldava mainega välismaal, nagu seda esitatakse siinses ajakirjanduses).
Meele etteheidete hindamiseks peaks küsima, mis on normaalne. Äkki selline peabki olema kunstniku elu? Seda tuleks kõrvutada teiste draamadega, siis saame teada tõe.
Kui tänapäeval surevad uute alade kunstnikud enne 30. ja 40. eluaastat, olles oma rahvusvaheliste näitajate poolest tipptegijad Eestis, siis peame tõesti küsima, mis lahti on. Kas Laur Tiidemanni ja Tiia Johannsoni surma puhul on keegi vaevunud üldse kukalt kratsima? Uues meedias nimetaksin neid tipptegijateks nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi alusel: esinemistihedus aastas, Johannsonil 47 rahvusvahelist viimase kolme aasta jooksul (mis on ju edukuse indikaator, nagu kriitiku puhul on tsiteeritavus). Mõlemal on preemiaid ja peaauhindu, nagu neid omal ajal Meelelgi oli. Tõsi, Tiidemann sai ühe Jaapanist postuumselt, mis on eriti küüniline fakt, kas pole. Ja ta ei saa kirjutada raamatut ja Meele kombel tunnustamatust kurta. Rääkimata vanaks elamisest.
Meele raamat on siiras ja vaba, kuigi põdemist on palju. Kirjanduslikult vajanuks see struktureerimist ja lihvimist, et muutuda massikirjanduseks. Siin ei ole poosetamist ja varjamist, enda näitamist paremast küljest. Mehe aus kunstitunnetus ja elukogemused teevad selle vastuvõetavaks. See on üks ilusamaid raamatuid, mida on õnnestunud lugeda.