Pirkko Saisio: “Kui Finlandia auhind aastal 1984 asutati, oli mul ilmunud romaan “Kaini tütar”. Seda auhinna kandidaadiks ei esitatud. Mäletan oma käiku Akadeemilisse raamatukauplusse. Ülemistele riiulitele olid tõstetud Finlandia kandidaatide hulka pääsenud teosed - need raamatud olid ehitud paberist kroonidega.  Tundsin selgesti, et Soome ilukirjandus rebenes sel sügisel kahte lehte, A- ja B-kategooriasse.”

Saisio arvates on jagunemine aasta aastalt süvenenud ja kui tema teost pole olnud kandidaatide hulgas, on see pannud tõsiselt mõtlema ja oma vigu otsima, tekitanud ka kibedustunnet. Saisio sõnul on kirjaniku peamiseks ülesandeks oma maailma loomine, see oma maailm asub konkreetse kirjaniku peas ja seal ei ole võistlejaid.  

Oma romaani kohta ütleb Saisio: ””Punane lahkumisraamat” ei oleks saanud sündida, kui ma poleks elanud elu, mida olen elanud. Olen elanud ajal, kui samast soost inimese armastamine on olnud kuritegu ja ajal, mil seda on peetud haiguseks. “

Saisio loodab, et tema annetust SETAle ei peeta provokatsiooniaktiks. Ta ütleb, et ilma SETA inimeste toeta poleks tema usk oma identiteeti ja inimõigustesse olnud võimalik. Saisio arvates poleks temast ilma SETAta ka kirjanikku saanud.

Saisio sõnul pole SETA suure hulga saavutatu juures saavutanud põhieesmärki, mis ühingu asutamisel 1970ndatel püstitati – tegutseda sedavõrd tõhusalt, et muuta ühingu edasine tegutsemine kiiresti tarbetuks.

PIRKKO SAISIO: Annetas oma preemia seksuaalse võrdsuse eest võitlevale organisatsioonile.