VÕÕRAS MEIS JA MEIE KÕRVAL
Lõviosa oma dokumenteeritud ajaloost on nüüdne Eesti, vanamoodi Eestimaa ja põhjapoolne osa Liivimaast olnud mitmekeelsed ja mitmerahvuselised riigid.
Ka esimene Eesti Vabariik oli tegelikult mitmerahvuseline ja mitmekeelne riik, kus riigijuhidki ei vallanud alati kõige paremini riigikeeleks saanud eesti keelt. Ametliku vormistuse sai Eesti mitmerahvuselisus kultuurautonoomias, millega Eesti tollases maailmas vägagi progressiivselt silma paistis. Teisalt oli Eesti kultuuri vallas isegi jäigalt rahvusriik, kus legaliseeritud vähemused eksisteerisid oma autonoomiates eesti kultuuriavalikkuse pilgu alt eemal. Sellest, et Eestis eksisteeris saksa-, vene-, heebrea- ja jidišikeelne vaimuelu, ei teadnud keskmine eesti haritlane midagi. "Teisel" lasti Eestis elada, kuid teda peeti kuuluvaks ka teise, mitte omasse kultuuriruumi. Sellist suhtumist pole raske mõista, kuid oma miinused olid tal kindlasti nii eestlaste kui siinsete vähemuste jaoks. Tihedam kultuurivahetus siinsete "Teistega" oleks hoidnud eesti kultuuri provintsistumise eest, mille märke võib erapooletu pilguga vaadates leida iseseisvusaja kultuuris kui poliitikas. Teisalt oleks vähemuste suurem integreerumine aidanud neil saada eestlaste silmis rohkem omadeks. On kirjutatud sellest, et tänu kultuuriautonoomiale elasid juudid niivõrd omaette maailmas, et suur osa eestlasi võttis neid pigem omade kui võõrastena. Nii kirjutatakse meil tänini pigem juutide kui juudi päritolu Eesti Vabariigi kodanike mõrvamisest Saksa okupatsiooni ajal. Millestki, mis ei puuduta Meid, vaid ikka neid Teisi.
Vähemus- ja enamusrahvuste vahekorrad ei ole kunagi ühepoolsed. Valitsevast saksa ja võimude poolt soositud vene vähemusest rääkimata on oma jälje eesti ellu ja ajalukku jätnud ka juudid, mustlased ning rannarootslased. Nii pean oma olemasolu eest tänama Põlva kihelkonnas liikunud ja sealset rahvast tunnud juudi rätseppa Shmueli, kes oskas mu vanavanaisale Juhanile soovitada õige naise. Ja mu Valgas kasvanud tädi Mara keelepruuki oli jäänud üht-teist naabrilastelt õpitud jidiši keelest: hull oli tema kõnes "mešugener".
Teisalt on mõnel eestimaalasel olnud oma roll ka juutide kultuurielus. Nii projekteeris sõja ajal hävinud Tallinna sünagoogi Tallinna arhitekt Nikolai Thamm, võibolla eesti päritolu mees. Ei tea, kas juudi kogukonna soovil või oma algatusel võttis ta eeskujuks nelikümmend aastat varem valminud ja mitmetele teistele pühakodadele eeskujuks olnud ühe Viini sünagoogi. Niimoodi kerkis Tallinna Maakri tänavale 1884. aastal ehitis seni siin esindamata mauri-romaani stiilis, Praha ja Helsinki sünagoogide sugulane. Sellisena sai ta osaks Tallinna linnapildist ja leidis tähelepanu, teda käisid uudistamas turistid, teda mainiti reisijuhtides ja maaliti.
Natsi-okupatsiooni ajal sünagoogi ei hävitatud, nagu sündis paljude juudi pühakodadega Euroopas, siin oli ladu, kus hoiti Saksa sõjaväemundreid ja tapetud juutidelt ära võetud vara. Tallinna märtsipommitamise ajal 1944 sai pihta ka sünagoog ja hiljem "taastamistööde" käigus lasti tema varemed õhku. Nüüd on Tallinna juudi kogukonnal tekkinud julge mõte taastada hävinud sünagoogi fassaad, mis sellisena kaunistaks nüüdse uue sünagoogi Aedvilja tänava poolset, seni ilmetut külge. Hävinud sünagoogi joonised on arhiivist leitud, oma tuge on lubanud mitmed siinsed ja Ameerika ärimehed. Pole veel selge, kuidas suhtuvad asjasse linnavõimud, kui see suhtumine on positiivne, saavad turistid edaspidi Aedvilja tänaval näha midagi, mida võiks nimetada mälestusmärgiks hävinud sünagoogile ja hävitatud juudi elule mineviku Eestis.
Nagu nimetasin, jäi see elu paljudele eestlastele võõraks. Ometi on eestlaste ja Ida-Euroopa juutide kultuuriloos rohkem paralleele, kui võiksime arvata. Olgu või see, et nii eestlased kui juudid pidasid 1908 keelekonverentsi, kus vaieldi ja tehti otsusi selle üle, kuidas kujundada eesti ja jidiši keelest uueaegset kirjakeelt. XIX sajandil olid nii eestlased kui juudid jõudnud identiteedikriisini. Kiirelt uuenevas maailmas enam vanaviisi elada ei saanud, tuli otsustada, mis teed minna. Kas püüda uus identiteet, uus kultuur rajada vanale põhjale, olgu selleks siis Toora ja Talmud või regivärss või siis öelda vanast lahti, saada uueks, üheks Euroopa rahvaks teiste hulgas. Eestlastel oli uue identiteedi leidmine lihtsam, vana, mida tuli kõrvale heita või ümber tõlgendada, oli palju vähem. Juutidel oli vana põhi hoopis tugevam, Pühakirja uurimise-kommenteerimise traditsioon koos heebrea keele oskusega oli kestnud katkematult üle kahe tuhande aasta. Kuid see traditsioon oli paljude meelest saanud takistuseks moderniseerumisele ja nii pooldas suur osa vasakpoolseid loobumist temast, mis tähendas ka seni põlastatud "memme-keele" jidiši muutmist uue põlvkonna kultuurkeeleks. Selle vastu olid nii traditsionalistid kui sionistid. Viimased tahtsid küll kõrvale jätta Talmudi-keskse hariduse, kuid leidsid, et tagasi pöördudes oma põlisele kodumaale – Iisraeli, peavad juudid jälle omaks võtma põlise heebrea keele. See, et peale jäid sionistid ja traditsionalistid ja sajandi esimestel aastakümnetel õitsele puhkenud jidišikeelne kultuur hääbus, on suuresti natside ja bolševike teene. Natside genotsiidile – holokaustile – järgnes Nõukogude Liidus kultuurigenotsiid. 1948. aasta stalinistlik suurpuhastus tabas juudi haritlasi veel rängemini kui eesti kultuuriinimesi. Kui Eestis jäid alles eestikeelsed koolid ja ilmusid eestikeelsed raamatud ning põlu alla sattunud kirjanikud jäid enamasti ellu, siis jidišikeelsed koolid ja kirjastused suleti, nimekamad juudi kirjanikud arreteeriti ja hukati. Stalini surm päästis juudid hullemast, kuid jidišikeelne kultuur ei toibunud saadud hoobist enam kunagi.
Perestroika ajal alanud juutluse renessanss endistes liiduvabariikides toetub juba Iisraeli mõjule ja abile. Ka Tallinna juudi koolis õpivad lapsed heebrea keelt ja jidišit räägivad vaid vanainimesed ja mõned entusiastid, kelle pingutustest aga vaevalt piisab, et keelt ellu äratada või elus hoida. Juudi rahvas on viimastes katsumustes saanud teiseks, on leidnud endas Teise. See Meie-Teise dialektika on oluline teema XX sajandi juudi filosoofias, nii või teisiti puudutavad seda Martin Buber, Emmanuel Levinas ja viimati Marc-Alain Ouaknin. Tema meelest on juudid vähem raamaturahvas kui raamatutõlgendaja rahvas. Ning oma raamatutes püüab ta ümber tõlgendada üht Ida-Euroopa hassidismi pärandit. Ouaknini meelest "näeb hassidism Teises, tema loomuomases erinevuses seda, mis erutab, virgutab ja raputab." Hassidism "hüüab valjult Aabrahami õpetust, see on Hessed, võõra vastuvõtmine." Võõra, Teise vastuvõtmine avab iseendasse sulgunud inimese teisele inimesele. Õpetus, mida vist pole ülearune korrata ikka ja jälle nii eestlastele kui juutidele. Meenutades, et vahest oleks mõlematele kasulik avada end siinsamas kõrval olevale-elavale Teisele. Mis on elu, ka kultuurielu muud kui Võõra omaks saamine, omaks muutmine. Ning iseendas Teise ja Teises enda avastamine.
