Kuidas Eestis surrakse
Kolm lugu, mida räägivad tänase lehe avakülgedel kolm värsket leske, on oma detailides kohutavad. Kolm suremise lugu, dateeritud äsjaste kuupäevadega. Lood sellest, kuidas kiirabi ei tule kohale, lihtsalt ei tule. Kuidas haigla ei taha lootusetut haiget ravida ja kuidas arst suunab oma haige raviasutusse, mis ei ravi. Ning kuidas hooldushaigla on ükskõikne suremise kombinaat.
On kerge öelda, et see teema meid ei huvita. Et veri ja surm on kauged ja vastikud teemad. Las teised tegelevad. Et me oleme (veel) terved, et me investeerime kõvasti raha oma tervisesse ja et küll meditsiin meid raskel hetkel turvaliselt toetab. Tühja ta toetab. Lugege neid lugusid tähelepanelikult. Lesed, kes kõnelevad, on tugevad ja edukad inimesed. Kui juba nemad rataste vahele jäid, juhtub see ka kõigi ülejäänutega. Meie särav meditsiin, mis siirdab ja opereerib maailmatasemel, ei aita meid ega meie lähedasi, kui lõpp on lähedal. Selline on moraal ja järeldus leskede jutust. Miks ei peaks me neid uskuma? Mina küll usun. Ehkki on aasta 2006, ei anta pealinna suurimas hooldushaiglas surijale valuvaigistit ega muud vajalikku, sest ta on surija ja et haigla on kahjumis, aga peaks olema ju kasumis.
On süsteeme, mis optimeerimise huvides muutuvad aina säästlikumaks ja ökonoomsemaks, muutudes lõpuks oma eesmärkide vastandiks. Põhitegevus muutub äriliselt kahjulikuks ja nii haaratakse tulusamate kõrvalharude järele. Ruumide rent, üritusturundus jne. Majandustulemuste seisukohalt näeb kindlasti hea välja, et ravimitele kulub võimalikult vähe. Surm tuleb ju niikuinii. Aga mis mõte on sel juhul valuliidul või selleteemalistel konverentsidel? Või mis mõte on värskendada igal aastal nõksukese võrra täiustatud diagnostikaaparatuuri, kui haigevoodis on nõukogude aja meditsiini sümbolina roheliste minzdravi kirjadega vähemalt 15 aastat vanad auklikud linad? Kui ei usu, minge vaadake Mustamäe haiglasse. Näiteks.
Ma saan aru küll, milles on küsimus. Otsustajatel on valida selle vahel, kas arendada üksikuid alasid tipptasemel või laotada vähene raha õhukese kihina kõikjale laiali. Aga küsimus on selles, kui õhukese kihina. Ning siin on patsientide asi end kuuldavaks teha. Miinimum peab olema aktsepteeritav miinimum, mitte eimiski. Elementaarne hooldus ja valuvaigisti kuuluvad selle miinimumi sisse päris kindlalt.
Loo valmimise ajal helistas toimetusse Suure Haigla Juht. Ettevalmistatavat artiklit nimetas ta haigla ründamiseks ja rääkis, et hooldushaigla miinus on suur ja konkreetsed patsiendid olid ise nii- ja teistsugused. Stiilis, et nad olid ikka ise ka kõvasti oma surmas süüdi. Rääkisime kaua ja kirglikult. Tõstsime mõlemad häält. Võib-olla jõudsime arusaamades sammu lähemale, võib-olla mitte. Haiglajuhti rahuldanuks loo ärajätmine. Muidugi see häirib teda ja neid, kes teevad oma tööd südamega. Aga see pole ju lugu headest õdedest ja tublidest arstidest. See on lugu Eesti meditsiini nihkesse läinud prioriteetidest. Kes need inimesed on, kelle meelest peaks haiga olema kasumlik, aina suuremat ja suuremat kasumit teeniv asutus? Ma ei mõtle välja kedagi peale haigla juhatuse, kellele on viimastel aastatel sisendatud, et haigla on tavaline äriettevõte nagu teisedki.
Kõik me tahaksime elada riigis, kus on hea arstiabi, turvaline sotsiaalhoolekanne ja haridus. Patsiendi poolelt vaadates näeb tänase Eesti meditsiini argipäev välja hirmutav. Küüniline, kohutava olmega ja ükskõikne, kus omaksed ja patsient iga pisiasja eest võitlema peavad.
Kui ei usu, lugege lisa kommentaaridest, mis kirjutatud netti Robert Lepiksoni samateemalise kirja peale. Siis usute.
