Plink

Mingil seletamatul kombel alutas festivali avabänd Slide-Fifty oma esinemist täpselt kell kaks. Tartu aja järgi keskpäeval. Matinee menüüs oli keskpärane USA noortekomöödia, peategelaseks noor klahvkapoiss, kellest saab kunagi Tuberkuloitedi-Laitsi teksatagipärija.

Festival kui konseptuaalne tervik hakkas toimima alates teisest bändist, rahvusvahelisest elektro-vandenõust, Pop Idiotist. Nende idiotism, mis väljendus ennekõike kaabudes, viis ekstaasi tuntud dada-inseneri Rauli, kellel avanes võimalus koos oma uute pop-iidolitega koos ka üks lugu esitada.

Soomlaste Vanity Beach näitas veenvalt, et ka raja taga leidub mõttetuid vaese mehe bände, mis koosnevad ainult lahjendatud ätituudist. Vanity Beach oli olematu bänd, mille esinemise ajal ringi jalutades sai mulle selgeks, et kõik Eesti indie-inimesed on kohal. Isegi Kohtla-Järve oli esindatud. Päriselt.

Plonk

Päriselt algas festival aga siis, kui lavale astus Saksa-Jaapani duo Fleckfumie. Nende vaikselt voolav ja kuuemõõtmeline ambient ning lavaline tagasihoidlikkus andsid silmad ette ka kõige paadunumatele kohalikele, lausa kohatult süvenenud kingapõrnitsejatele. Kui Fleckfumie lõpetas, tormasid inimesed teise lava juurde, kust juba kostus Pia Frausi muusikat. Proua Pia mängis loo lõpuni ning lasi härra Rein Fuksil teatada, et see oli kõigest heliproov. Häh!

Reegel, et suurepärasele heliproovile järgneb kehv esinemine, siinkohal paika ei pidanud. Hüpnoos. Muud ma öelda ei oska. Pia Frausi lummusest vaevu vabanenuna tuikusin teise lava juurde, kus juba müristas garaazipioneer Zahir. Ilmselt oli Elvis & Presly, nagu Zahir end tutvustas, festivali üks väheseid staarbände. Nende üleolevalt stoiline ükskõiksus mõjus publikule kui käsk hakata koheselt kaasa elama. Niisiis tuli kange kaelaga veidike tüüpilist, kuid meeldivalt dünaamilist Riia bändi Kubat kuulama minna. Just kuulama, sest vihma käes tantsimine poleks olnud just see kõige arukam tegevus. Niigi tennised juba lirtsusid.

Mis veel? Oma EP’d esitlenud Shelton San oli endiselt Eesti parim bänd. Pedigree kisakõri, väike kuri ebajumal Bonne nautis kõike püünel olemisi rõõme ning publikut oli ikka neetult vähe. Kahju, sest suurem osa esinejatest oleks väärinud masse. Hea, sest pea täielikult puudusid kõikvõimalikud tüütud süldi-inimesed.

Festival "Plink Plonk" Tartu lauluväljakul 23. juulil 2005.