Kuidas aga soovite!
Enne esietendusele minekut sirvisin Karin Kase raamatut “Shakespeare Eesti teatris” ja leidsin, et “Nagu teile meeldib” on varem lavastatud kolmel korral, 1928, 1942 ja 1952. aastal. Loomulikult lugesin ka teksti Georg Meri tõlkes. Selline oli mu relvastus. Poolsalaja olgu mainitud, et mõned tuttavad teatrihuvilised, kes kontrolletendust vaatasid, kehitasid õlgu. Suhtusin neisse tolerantselt, šeikspiirlikult, nagu teile meeldib või kuidas soovite.
Lavakujundust arvustades jään napiks, sest napp see oligi. Üks poolde lavasügavusse ulatuv puuoks ja plastikaadil voolav kleenuke ojanire, milles näitlejad aeg-ajalt nägu loputasid või lihtsalt üle kargasid. Kaks parteririda olid lavale tõstetud, millele ma mingit põhjendust ei leidnud. Kolmandik teksti läks saalis istujaile näitlejate pikitelje ümber keerutamise tõttu kaduma. Pisiasjadest veel, mis rohkem lavastaja kohta käivad. Oodatud Shakespeare kaasajastamine oli olemas, kuigi salamisi lootsin, et seda välditakse. Millisel tasemel? Aksessuaaride tasemel: patareilamp fokusseerimaks nägusid, mustad päikeseprillid statistidest turvameestel ning lõpustseenis Tartu Ülikooli tudengimüts ühe tegelase kuklas. See oli üpris naljaks, tõsi, halenaljakas.
Ei tea millest, kas tegelaste paljususest või näitlejatest endist, aga kannatas ansamblimäng - puudu jäi üksteise toetamisest, häiris tempo, õigemini rütm: kas sekkuti enneaegselt või tormakalt. Shakespeare komöödiates on tempo primaarne. Eriti aga tüki puhul, kus vahelduvad proosa ja värss. Nende haakumatus sai nii mõnelegi osatäitjale saatuslikuks. Nii nagu monoloogil ja dialoogil, nii on ka proosal ja värsil erinev esituspsühholoogia. Dialoogide juurde minnes peab ütlema, et Shakespeare’ile nii obligatoorsed, iseloomulikud rapiirid ja mõõgad vahetas seekord välja maadlus.
Muusikaline ansambel sekkus tükki otse, ning alati seal, kus proosaline vaimne pinge langes, või oli midagi vaja märgistada. Esimeses vaatuses valitses nende ja teiste tegelaste vahel meeleolukas harmoonia, mida aga ei saa öelda teise vaatuse kohta, kus veidi ülepakutult lisandused torupillid ja trummid. See meenutas mõneti eestimaist simmanit ja ehk rikkus ka luuleproosa rütmi, kuigi laulusõnu jõudis saali vähe. Samas aga läks eriti hinge Jüri Lumiste mahe lüüriline tenor ja mitme pilli käsitlus.
Kuidas siiski pingestasid etendust paljulubavalt alustanud peategelased Oralando ja Rosalind? Tormakalt alustanud Orlandol jätkus nii vaimu- kui kehajõudu terveks etenduseks. Nii kehastus ümber ta ka armastamaks samasoolist Rosalindi, muidugi metafoorselt, ja tegi seda mingi salapärase sisemise ambivalentsusega. Esialgsed kukerpallitamised kadusid, peale jäi hetero. Ülejäänud abielluvate paaride kõrval oli tema ja Rosalinde kooslus siiram, mõjusam.
Rosalindi metamorfoosis häiris ainult ebamäärane meesteriietus. Ei päästnud ka filigraanne poisilik kehakineetika, naiselikkus lõi läbi. Aga ehk oligi see lavastaja poolt nii mõeldud? Nüansirikkus nii neiuna kui mehena jäi. Kui veidi nuriseda siis -emotsionaalsed kõrghetked panid Rosalindi õhku ahmima.
Tervikuna oli lavastus meeleolukas. Lavastaja Poulsen oli Vanemuise draamatrupilt viimase välja pigistanud, nii mõnegi näitleja isiksus avardus, diapasoon laienes. Mõtlemapanev meelelahutus igal juhul. Vanemuise repertuaaris täitus klassikalünk.
William Shakespeare "Nagu teile meeldib" (esietendus Vanemuises, 21. jaanuaril)
Tõlkijad Hannes Villemson ja Peeter Volkonski, lavastaja Finn Poulsen (Rootsi), kunstnik Ann Lumiste, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, lavavõitlus Indrek Sammul (Tallinna Linnateater).
