Kabakovide ja Meele suurvorm
Eesti ja rahvusvahelise kunsti esikujude Raul Meele ja Ilya & Emilia Kabakovi näitus on kaheldamatu tippmark siinses kunstielus mitmel põhjusel. See on positsioonide ja staatuste mahamärkimine, staaride väärikas etteaste. See on inimeste, ideede, mentaliteetide, ajastute ja põlvkondade linkimine ning nende sidemete eksponeerimine. Kunstinäitus samuti.
Vene 70. ja 80. avangardi asjus oleme rohkem kuulnud sõna võtmas Leonhard Lapinit ja Raul Meelt. Võiksime aga teha loetelu paarikümnest kunstitegelasest Eestis, kes on neil kümnenditel põiganud Moskvasse või Peterburi toonaste põrandaaluste ateljeedesse. Kunstiarutelude, kunsti vahetamise-esitamise-vaatamise, ateljeedes ööbimise ja viinajoomise tulemusena settisid tihedad loomingulised sidemed, mille vilju korjatakse praegugi.
Stagna-Venemaa alternatiividest rahvusvahelisteks prominentideks
Kui 80ndate lõpus lendas hulk varasemaid vene põrandaaluseid rahvusvahelisele kunstiorbiidile, siis hiljem on kuulsustest ja dollarimiljonäridest alles jäänud aktiivsete esinejatena üksikud. 80ndate Moskva kontseptualismi üks peategelasi Andrei Monastõrski pidavat suviti praegugi Käsmus puhkama. Tema grupi “Kollektivnõje deistvija” 1998. a. ilmunud raamatus “Sõidud linnast välja” võib paljudel 80ndate alguse piltidel näha Kabakovi, kes kuulus tollal ühena paljudest kunstnikeringi, kus oldi võrdselt üksteise auditooriumiks. Lääne kunst oli kauge universum. Ent Kabakov on selle keskmesse jõudnud.
80ndate lõpus toimus saatuste lahknemine läbi staatuste muutumise kui Lääne tähelepanu (et mitte ütelda “raha”) hakkas suhteid muutma. Ühed jäid endiselt tunnustamata Vene kunstnikeks ja teistest said mainekad rahvusvahelised staarid. Kabakovgi kurtvat, et eelmisel aastal olevat oma kodus New Yorgis viibinud 3 päeva ja Venemaal ei elavatki. Lihtsurelikul on selle põhjal võimalus kunstniku haardest aimu saada. Imestamisväärne on pigem 71-aastase soliidses eas kunstniku füüsiline suutlikkus kõige sellega hakkama saada.
“Totaalne installatsioon” kui kunstnikubränd
Kabakovi mõisteks ja kunstnikubrändiks on “totaalne installatsioon”, mis võib paista uudsena. Justkui midagi niisugust, mida teised ei tee. Parimad installatsioonid on alati “totaalsed”, ehk vaatajat “sissekastvad”. Kabakovi rõhuasetus on vaataja täielikul haaramisel. See põhinevat tema vastandumissoovil Lääne kunstitraditsioonile. Nimelt antakse Lääne kunstis vaatajale liiga palju vabadust. Tema tahtvat vaatajat sundida teatud viisil käituma, jälgima liikumissuunda või ilmutama planeeritud reaktsioone, teda sel viisil allutades ja mõjutades.
Kabakovi arusaam totaalsest installatsioonist liigub samas suunas immersiivse virtuaalkunsti autorite mõtetega. See paistab justkui teise teemana, kuid vaataja sissetõmbamine ja kujutavatesse illusioonidesse uputamine on virtuaalreaalsuse projektidele olemuslik. Neile võime lisada kommertslikud atraktsioonid, panoraamid, IMAX-kinoteatrid ning lõpetuseks sedastada, et inimkogemuse seisukohalt on Kabakovi “totaalne installatsioon” sissemurdmine lahtisest uksest. Inimeste meeleline haaramine ja füüsiline mõjutamine esteetiliste elamuste tekitamiseks on olnud kunstivaldkondade ja autorite taotluseks läbi aastasadade.
Milles on Kabakovi huvitavus ja väärtuslikkus? Ta on toonud kunsti väikeste inimeste saatused, poetiseerinud armetu ja lootusetu nõukogude olme ning suutnud säilitada enneolematu viljakuse – tema jutt ja teemad ei näi lõppevat. Ta jutustab lugusid kadunud maailmast, installeerides neid ruumis ja vedades vaataja teoste eest läbi. Lineaarsus on tema installatsioonidesse sisse ehitatud ja jutustused paeluvad inimesi alati. Kunstihoone teos on vaatamata kõigele samuti lugu. Maalideta muuseum oma hüljatud soliiduses, mille nukrust süvendab Bach.
“Jutlustaja”- Meel
Raul Meele installatsioonid tunduvad rohkem kujutavatena ja katkestatutena ses mõttes, et neis ei ole arusaadavat jutustust, mis seostuks varasema kogemusega. Raskepärastes seadeldistes ja objektides on tähtsaid sõnumeid eesti rahvale. Meel paigutab ennast mäekünkale - kuulutab, hoiatab, ähvardab… Linnuhäälte transkiribeeritud häälitsused on tasakaalustav õrnem alge. Kuid “Eesti memoraat” ja “geoskeletid” on valvsust ja kummastust tekitavad sõnaühendid, sisaldades annuse maailmalõpumeeleolu. Meel on kunstnikuna nagu tegelane Wiiralti “Jutlustajas”, ennustades maailma muutumist, hävingut, tragöödiaid – nagu keegi selles kahtleks. Hävinguline realiteet on muutunud tavaümbruseks, mida katkestavad erootilised skandaalid.
Meel on objektikesksem kui Kabakovid ja lööb pigem hämmastavate rekvisiitidega, minetamata harjumuspärast kunstisaalilikku esitustava – objektid on kas põrandal või riputatud seintele. Kabakovide “Tühi muuseum” ei esita ega näita midagi, ehk näitabki mittemidaginäitamist. Ses mõttes resoneerub kunagise tühja kunstihoonega peale renoveerimist, kandes oma lugu samuti. Paraku on 20. sajandi kunstis võimalik erinevatest tühjuse- ja kunstipuudumise eksperimentidest nõnda palju paralleelnäiteid tuua (Yves Kleini “Tühjus” aastal 1961 – näitusel teoseid ei olnud, vaid tühjad valged seinad), et rikutud vaataja võib vaid laenu konstateerida.
Suurvorm on teostunud kui sõprade rituaalne loominguline kohtumine ja geeniuste aurade liitmine uute kunstipõlvkondade viljastamiseks.
Vt. Samuti: www.ilya-emilia-kabakov.com
