Pubist vinoteeki!
See nädal jääb viimaseks veinibaarile Tapas & Vino Suur-Karja tänaval. Viru Veinipööning on kinni juba mitu kuud. Mäletate, kunagi oli Viru Veinipööning lausa Viru hotelli viimasel korrusel ja seeläbi hingematva merevaatega. Aga siis kolisid veiniriiulite asemele apartemendid ja pind pandi kasumlikumalt tööle. Andre Peremees pidas kord mõnusat vinoteeki Cape Town Vana-Viru tänaval, praegu on seal vist kasukapood. Ning August Alop ja Elena Natale kauplesid lausa avaras veinimajas Pika tänava alguses. Nüüd on see kõik meie rahvuslik joomisajalugu, nood esimesed tõmbed veinimere lainetes, läinud Kultase ja Du Nordi teed. (Dimitri Demjanovil hakkab hääl erutusest värisema, kui ta räägib, et mis oleks, kui oleks saanud Du Nordi päästa sellisena, nagu ta kunagi oli. Kõneleb kadunud söögimajast sellise kahjutundega nagu Sergei Stadnikov Bagdadi muinasteaduste muuseumist, mille tuhandete aastate vanused aarded Saddami kukutamise käigus ära hävitati.)
Mul on küll Tapasest kahju, oli vaikne ja avar koht hea veini ja sobilike Hispaania suupistetega, millest väiksema nälja korral sai kõhu täis. Nüüd peab oma avaruses mõningast privaatsust pakkuv veinibaar ennast elu eest ja pubide teelt kõrvale tõmbama.
Olen ikka mõelnud, miks läheb veinibaari pidamine nii visalt, miks on need paigad enamasti tühjavõitu. Kas pole nii, et inimene ei taha tulla paika, kus on vaikne, pooltühi, kus saab oma klaasi ääres meeliskleda ja poolihääli vestelda. Karja tänava pubid on seevastu puupüsti täis, seal käib hirmus möll ja mürts. Juhatasin paari nädala eest Soome veinisõbrad Tapasesse, aga nood ei söandanud sisse astuda, sest kõrvaluksest, Nimeta Baarist oli välja valgunud nii kärarikas, klaase purustav ja vägivaldne jõuk, et nende vahelt ei julgenud lihtsalt veinibaari pugeda.
Inimene tahab minna paika, kus "kõik on kohal" ja elu keeb, kus suits lämmatab, muusika kurdistab ja higised ihud nügivad mööda külgi.
Muidugi, turist ei julge kuhugi nurga taha minna, tema hoiab ikka summa sekka. Aga mulle paistab, et ka individualistlik eestlane tunneb ennast pubimöllus hoopis kindlamalt kui vaikse veinilaua taga. Küllap tekitab vaikus kohmetust. Äkki hakkab teenindaja esitama veel täpsustavaid küsimusi su veinisoovi kohta ja siis ei oska midagi vastata. Veinibaar on natuke nagu välismaa, tundmatu koht, kus ei oska olla. Ja kas meil ülepea on teisega midagi nii palju rääkida, et tunnike vinoteegis vestelda. Pubisse pressid ennast sisse ja siis on anonüümsus ja unustus korraga käes, möll käib omasoodu, suhtlemise, omaette mõtlemise ega muude inimlike kvaliteetide demonstreerimise peale enam vaeva ei kulu.
Küsimus pole rahas. Kõik Tallinna kesklinna restoranid on ju kahtlemata palju kallimad kui veinikohad. Tapases oli ka odav majavein, punane ja valge alati saadaval. (Isegi õlut ja viina oli - kui magu veini ei kannata.) Ja samas on meil kalli veini ostjad ju täitsa olemas. Selveri kalli veini riiul on pärast nädalavahetust üsna laastatud välimusega. Cateringi tegijad räägivad, et juba tellitakse peolaudu arvestusega 1000 krooni inimese kohta. Ja miks peakski Stockmannist ostetud kolmesajakroonise lambakarree või tuunikala kõrvale 80kroonist veini jooma? Naudingud olgu ikka proportsioonis.
Küllap on asi selles, et meie Tallinna elanike ja selle külaliste populatsioon on just nii suur, et suud ab pubid ära täita, aga jätab vinoteegid tühjaks. Samas tahaks pubirahvale soovitada: astuge ükskord veinibaari (mõni on veel alles jäänud) uste vahelt sisse, uurige, mis veini soovitatakse, ja katsuge rahlikult võtta. Esimesed kümme minutit võib muidugi tunduda, et elu on mujal, s.t seal, kus bassikõlar otse südame alla virutab ja pea mõnusalt tühjaks klopib, aga siis harjud ja taipad, et omaette mõelda või sõbraga vaikselt juttu rääkida polegi nii hull. Elu seegi.
