Kui Delhi lennujaamas maandume, jõuab esimesena ninasõõrmetesse lehk, mis varsti nii igapäevane tundub. Pole ka ime, sest suur osa India miljardilisest elanikkonnast elab tänavatel. Inimesed jalutavad segamini rikšade, lehmade, kitsede, elevantide ning räpakate toidulettide kõrval nälgivate kerjuslastega. Kuulda on vaid pidevat lärmi ja autosignaale. Kohalike pilgud ning ahned käed mõjuvad usteta rikšataksodes istuvaile turistidele kiskjalikena.

Sõiduvahendeid liigub tänavatel seinast seina. Ka siis, kui tee on ühesuunaline. Valvas autojuht punase tule taga seisma jääda ei julge, muidu põrutab veel keegi tagant sisse. Ettenägelikuna ei ole valitsus India pealinna teedele värvinud ühtegi sebrarada, sest kes neid ikka jälgiks! Sama kehtib valgusfoori kohta, mistõttu kohalikud lihtsalt jalutavad surma trotsides üle tee, möödavihisevaid autosid käeviipega tõrjudes. See šokina mõjuv esmamulje muutub paari päeva pärast "normaalseks" tänavapildiks.

Kõige inimtihedamaks viieks ruutmeetriks, kus kunagi viibinud oleme, jääb kindlasti Delhi linnaliinibuss. Kui sõiduk peatuses hoogu vähendab, karjub kirjust kolisevast monstrumist väike mehike kiledal häälel eristamatut teksti, mille peale joostakse rormi uste poole. Kes sisse ei mahu, jääb maha. Istuma pressitakse end kas või bussijuhi toolile. Ülejäänutel jääb akendest välja rippuma pea, käsi, jalg või kohver.

Omaette seikluseks võib kujuneda ka rongisõit. Pealinna rongijaamas elutsevad kodutud urineerivad rööbastel veel vahetult enne rongi saabumist. Reisijad broneerivad istekohti, visates aknast sisse märsi või kohvri. Tipptunnil sisenetakse sealtkaudu ise. Rong meenutab oma primitiivsete istmete ja laest rippuvate raudkangidega pigem liikuvat loomaaeda.

Jutt kahest valgest naisest vagunis levib kulutulena. Nii ümbritseb meid terve sõidu ajal paarikümnepealine fänniklubi, kes ei suuda oma silmi uskuda.

Valge naine Indias on ilu sünonüüm. Pisikesed tüdrukud säravad siirast õnnest, kui vastata nende küsimusele, mis meie nimed on. Kui jõudsime oma retkega mõnisada kilomeetrit Delhist lõuna pool asuvasse Agrasse, avastasime, et Taj Mahali juures pildistatakse meid rohkem kui armastuse monumenti ennast. Aeg-ajalt küsitakse autogramme ning muu seas tehakse ettepanek osaleda Bollywoodi filmis. Ühed noormehed veavad meid koguni fotoateljeesse, et hiljem sõpradele uhkusega näidata, keda nad tänaval kohtasid. Siiski jääb suhtumine aupaklikult distantseeruvaks ning mehe päev on korda läinud ka lihtsalt valge naise kätt surudes.

Tegelikult pälvib kohalike tähelepanu iga heledanahkne inimene, sest Indias võrdub turist rahaga. Euroopa tarbimisühiskond kahvatub sealse müügistrateegia kõrval, mis rõhub asjade odavusele, mitte vajadusele. Just sellise taktikaga püüavad meeleheitel putkaomanikud müüa meile kummipatja, tuvi või viis numbrit liiga laiu meesteteksaseid kõigest kümne ruupia (umbes 3 kr) eest.

Hooajavälisel perioodil on mahajäetumates paikades pakkumine nii palju suurem kui nõudlus, et kaupmehed lausa märgistav ad turiste. Üksikul rannal Goas haagib meile end külge keegi Nikita, 150 tekki käevangus, valmis kõike 50 ruupia eest maha müüma. Kurbasid lugusid tema perekonnast oleme sunnitud kuulma mitme tunni vältel, kui ta meil vapralt rannas, restoranis ning teel koju sabas sammub. Kui mõni teine müügimees läheneb, karjub tüdruk raevukalt: "Mina leidsin nad enne!" Kui oleme lõpuks Nikitast vabanenud, hõiskab järgmine niiskete silmadega kaupmees fraasi, et ta on "meie järjekorras" juba kaua oodanud.

Äritegevus toimub isegi öösiti, sest vaesunud hindu magab alati, üks silm lahti. Kuna paljudel kaupmeestel muud elukohta peale oma müügilaua ei ole, siis võib ka vastu hommikut pealtnäha surnud turuplatsil kauba kätte saada. Turist on siiski püham kui uneaeg. Ka meie leiame end keskööl suveniirikaupluses, mis tehingu lootuses pooleks tunniks avatakse. Turist on elu alus, seda teavad kõik. Kes otsib, see leiab kindlasti kogu selle segaduse kõrval lummavat romantikat.

Agrast järgmine sihtkoht ongi Udaipur, mis Rajastani piirkonna pärlina võlub oma mägede ning järvega. Stoilise rahuga jalutab tänaval vastu paar elevante, maharadžade kunagine hiilgus elab endiselt nende palee seintes, põrandates, lagedes ning õhtune udu järve kohal tundub idamaiselt seksikas.

Verejanulised kaupmehed on asendunud sõbralike pereemadega, kes järves riideid pesevad, kasutades seebi asemel kurikaid, et mustust välja peksta. Öö eest hotellis, miljonivaatega mäe tipust järve loojuvale päikesele, maksame 70 krooni.

Traditsiooniline kodu Indias mahutab ära vähemalt seitsmepealise pere, sest peale tütre keegi naljalt välja ei koli. Magamistoas on suurim pilgupüüdja pisike altar kõikvõimalikele hinduismi jumalatele, ning oma lemmikute ees käiakse traditsioonide kohaselt kaks korda päevas palvetamas. Agras satumegi elama tõsiuskliku perekonna juurde, kus päeva alguse puhul kajab pereisa pooletunnine palvuslaul üle maja.

Et tööjõud on lihtsalt nii odav, on täiesti loomulik, et keskklassi perekond omab isiklikku teenijaskonda. Keegi teeb süüa, teine koristab, kolmas viib prügi välja või klopib vaipa. Bombays ükski püsiva sissetulekuga elanik poes ei käi, sest telefoni teel võib tellida kõike pitsast prostituudini. Delhis juhtume elama majas, kus ei ole sooja vett ega dušši ning mööda kööki jooksevad hiiglaslikud prussakad. Ometi töötab pere heaks isiklik kokk Himaalajatest, kes teenib linnas raha perekonnale mägedes.

India toidukultuurist võiks muidugi kirjutada raamatuid. Kuigi vältimatud kõhuhädad on liialdatud legend, tasub vürtsikamatele toitudele üle minna järk-järgult. Kui mitte lasta end häirida mõnel pool esinevast kätega söömise kombest, suudab uskumatult mitmekesine köök ära võluda ka põhjamaalase. Palava päikese käes tundub asendamatuna mahe jogurtijook lassi, õhtuse starterina tuleb ära proovida kodujuust India moodi ehk paneer pakoda ning India mitmekesist leivavalikut võib igatsema jääda.

Märkimisväärne osa perekondlikest suhetest on endiselt väga traditsioonilised. Kui suure osa India elust võtab kokku sõna kaos, siis kohalik naine on nähtus, mis allub kindlatele reeglitele. India naist defineeritakse kõige muu kui isiksuse järgi. Pigem on ta koduperenaine, abikaasa, tütar, õde. Abielu sõlmitakse reeglin a vanemate vahelise kokkuleppe alusel ja loomulikult on keelatud abielueelne seks. Taunitav on ka noormehega kohtumine ning üksinda reisimine. Alkohol, sigaretid või keha paljastamine jäävad tabudeks igal ajal.

Siiski võib märgata kerget muutust sotsiaalsetes suhetes, kuid seda vaid suuremates linnades. Bombay ning Delhi kõrgklassi naised soovivad üha enam sarnaneda lääne naistega. Kuigi on veel vara käia keha paljastava riietusega tänaval, võib nooblimates tantsubaarides juba katmata õlgade ning põlvini seelikutega suitsetavaid neide näha. Avalikkus peab sellised naisi muidugi amoraalseteks.

Samas satume Delhi jõukamas linnaosas peale täiesti traditsioonilisele üritusele. Igal neljandal päeval pärast täiskuud koguneb suguvõsa naiskond kõige uhkemates sarides elumajade vahelisse parki, kaasas korvikesed enda küpsetatud leibade ning puuviljaga. Seejärel palvetatakse ringis laulu saatel oma mehe õnne, heaolu ja tervise nimel, andes samal ajal toidukorvi seitse ringi käest kätte edasi. Leib süüakse ära siis, kui kuu öösel välja tuleb. Ja seda teevad needsamad naised, kes hetk tagasi suhtlesid oma abikaasaga mobiiltelefonis ning kelle lapsed kannavad teksapükse ja ingliskeelsete kirjadega T-särke.

Kui aga tekib soov linnakärast lõplikult eemalduda, tuleb põgeneda Goa randadesse. Plaaže leiab sealt igale maitsele. Hooajavälisel perioodil võib täieliku üksinduse leida Vagatorist, kireva turu Anjunast ning peo ja ürgse metsikuse Palolemist. Naeruväärse summa eest saab üürida bambusest bangalo ookeanikaldal ning nautida päikest, randa ja parimaid mereande.

India jääb suureks vastuolude maaks ning eelkirjeldatu peegeldab vaid üht osa selle tohutu subkontinendi elust. Selge on see, et hullumeelses kaoses, kus tugevam jääb ellu ning meile teadaolevad reeglid ei kehti, peitub imeline kultuur. Ja see teeb Indiast selle, mis ta on - täiesti ainulaadne nähtus maailmas, ilu ja õuduse sümbioos.