Portreed või autoportreed?

Reet Mark räägib Villem Ormissoni töödest, mida Viljandi näitusel pole.

Villem Ormissoni juubelinäitus
Ugalas, kuni 20. oktoobrini.

Villem Ormissoni (1892–1941) säilinud loomingut ripub hetkel teater Ugala saalides. Kahjuks puudub näituselt Ormissoni üks paremaid portreid “Kirju vaip. Mustlase tüdruk” (1915). Tähele­panu­väär­ne on see portree sellepoolest, et tüd­ru­kut on samal ajal maalinud ka Konrad Mägi (1878– 1925). Teadaolevalt maalisid nad koos kolme portreed. Mustlastüdrukust on säi­linud mõlema variandid. Theodor Kää­ri­ku portreest on alles Mägi variant, Or­mis­so­ni variandist teada foto ja Friedrich Kuhl­barsi portreest säilinud ainult Mägi maal.

Mägi elas Viljandis esimest korda 1913/14. aasta talvel advokaat Baarsi peres. Ormisson oli siis Riias koolis. Kohtusid nad arvatavasti alles 1915. aastal. Aasta algul elas Mägi Tartus, kus ta esimest korda hakkas suuremat tähelepanu pöörama portreedele. Inimeste puhul paelus teda eriti tumedavereline mustlaslik-juudilik naisetüüp – enamik naiseportreid on sellis­te­na maalitud. Käibiski ütlus, et kui modellis midagi eksootilist pole, mõtleb Mägi selle talle juurde. Nii nagu portree maalimisel pidi modell huvitav olema, nii pidi ka maastik teda köitma. Ilmselt seepärast läkski ta suvel tagasi Viljandisse, sest talle meeldis sealne vahelduv maastik.

Vaadeldes kahte nii erinevat mustlastüd­ruku portreed, hakkad tahes-tahtmata kõrvutama ka kahte kunstnikku. Ühel pool temperamentne, püsimatu ja sapise ise­loomuga Mägi. Teisal rahulik, tagasihoidlik, rahukohtunikuks kutsutav Ormisson. Pikka aega kindla elu- ja töökohata, pidevas rahapuuduses vaevlev Mägi. Leebet kodusoojust ja materiaalset kindlustatust nautiv, kunsti kui naudingusse suhtuv, kuid seda mitte vähem tõsiselt võttev Ormisson. Ühelt poolt täielikud vastandid – ei kujuta kuidagi ette Ormissoni Vanemuise laval hispaanlanna kleidis tantsimas, roos suus ja habemetüügas puudri alt sinamas, või Mäge tundide kaupa jõekaldal õngekorki passimas.

Siiski oli neil midagi ka ühist, vähemalt väliselt – härrasmehelik riietus, korrektsus, rõhutatud maitsekultuur ja rafineeritus. Mõlemad olid kirglikud suitsetajad ja kõikeunustavad malemängijad.

Mustlastüdruk on Mäel suuresilmne, idamaine, võõrapäraselt kirjult riides, võluv koketeerija. Kes oleks nagu korraks istunud, tamburiini helin veel kõrvus, et kohe minema tormata. Ormissonil on ta tavalisem, riided klanitud linnalapselikud, ja posee­ri­des muudkui istunud ja istunud. Taust on Ormissonil palju põhjalikumalt läbi maalitud. Nimetas ta ju pildi “Kirjuks vaibaks”. Tundis end vaipa ja riideid maalides ehk kindlamini.

Theodor Kääriku portree puhul on kõik vastupidine. Mäe taust on rikkalikum. Ormissonil aga paistab olevat parem portree. Ta on eakaaslase nooruslikku olekut paremini tabanud. Mäel tundub mees palju vanema ja väsinumana. Ehk oli Käärik oma tavalise välimusega Mäele igavavõitu?

Kahtlemata andis 1915. aastaks juba meistri oskused omandanud Mägi nooremale mehele kaasa suure loomingulise impulsi. Selgete mõjutustega pilte maalib Ormisson veel mitu aastat hiljemgi. Noore kunstniku auks peab aga ütlema, et kuigi ta Mäe kõrval maalib oma parimad portreed, pole kordagi tegemist kopeerimise või tuima jäljendamisega.