Puhta muusika sõdur
Nädala lõpus tähistab Lembit Saarsalu “40-aastast saksofoni kaasasvedamist”, nagu ta ise ütleb, kolme suure kontserdiga. Leppisin Eesti tuntuima saksofonistiga vestluse kokku lühikeseks proovivaheajaks Muusikaakadeemia keldris pisukeses džässistuudios. Prooviõhinas unustas Saarsalu kokkuleppe sootuks. Sissetrügiv ajakirjanik ei vii muusikut aga rööpast välja: sama pidulikult kui Estonia laval tutvustab ta bändi, paneb külalise istuma ja küsib: "Mis me siis nüüd mängime?" Selgituseks ajakirjanikule: "Meil on igaühel 300 teemat peas, teeb muret, mida nüüd valida?"
Proovi lõpetades hõikab Saarsalu lahkuvale Silvi Vraidile: "No ma luban, ei hakka laval ludistama. Aga veidi ma ju PEAN seekord ise mängima."
* * *
Siin massiivses õppehoones tunneb muusikaamatöör end kehvalt: akadeemia raskus rõhub. Mida arvate muusikahariduse seisust Eestis, kas vastandus akadeemia versus Otsa-kool on veel aktuaalne?
Eesti ametnikud ei saa ikka veel üle surnud punktist, kas jumalavallatut džässi on üldse vaja õppida ja toetada. Õnneks on meil esimene generatsioon haritud džässmuusikuid nagu Kristjan Randalu, Jaak Sooäär, Jürmo Eespere jne. Ei ole enam nii, et muusik ei tohi kaasa rääkida, sest on harimatu. Muusikaharidus on ju kultuuri aluseid ja osa üldharidusest.
On suur töö mängida küllalt hästi, et sind üldse kuulataks. Inimene õpib riigi raha eest viisteist aastat viiulit, siis läheb orkestrisse, kus riik maksab talle 5000 krooni. Riik teeb oma hariduse nii odavaks!
Mida saaks kultuuripoliitika parandada?
Muusikakontseptsiooni puudub Eesti kultuurikorralduses täiesti. Eriti kehvas seisus on instrumentaalmuusika. Pea kõik suvetuurid on solistikesksed, head muusikud teevad vaid taustu. Ununeb, et pillimängijateta oleks tuurid väga vaesed. Kui mõnelt "Eesti tasemel healt lauljalt" sünditaust maha võtta, ei tea, kas ta hääl kannataks lihtsamagi meloodia välja?
Praegune poplauljate eelistamine meenutab 20ndaid, mil prooviti hävitada profikultuuri, suruda läbi vaid massimuusikat. Praegu on samamoodi, sajad inimesed töötavad eurolaulude suunal, aga professionaalset instrumentaalmuusikat ei toeta keegi. Olen konservatiivsete vaadetega, aga olukord on üle igasuguse piiri läinud.
Kas jälgite Eesti noort muusikat? Kas mõni uus suund on ka hea?
Loomulikult on head, nii kommertsile kui kõrgkultuurile leidub oma koht. Oleme lihtsalt kapitali ees küüru tõmbunud. Nii USAs kui Euroopas makstakse muusika arengule kõvasti peale, meiegi ei tohiks karta kultuuri jaoks raha väljakäimist. Muidu tuleb minna sama nukraks nagu Gustav Suits ja öelda: "Ei ole loorberipärga pandud lauliku pähe".
Aga Uno Loop, kes flirdib noore ja elektroonilise muusikaga?
Loop on ere näide, hea ja sisukas hääl. Ta on mu lemmik Roosna-Alliku seitsmendast klassist saati ja püsinud 50 aastat esirinnas. Imelik, et meie produtsendid teda ei märka, Loobil võiks olla iga kuu suur orkestriga galakontsert.
Minule tundub, et olukord on veidi paranenud, hiljuti on isegi Eesti popbändid hakanud puhkpille kasutama.
Väga hea, sest puhas elektroonika on ju nii tuim. Elavaid pille on ikkagi vähe. Maakondade ansamblite ülevaatuste žüriides panen tähele, et enamik neist on tehtud sündi ja laulu peal. Puhkpilli peab ju kauem õppima!
Miks te ise saksofoni valisite?
Roosna-Allikule toodi valik puhkpille. Proovisin 13-aastaselt saksofoni ja saund lõikas minu kehast niimoodi läbi, et ei suutnud seda unustada.
Teid on nimetatud Eesti saksofonikuningaks. Kas see meelitab?
Me, muusikud, oleme tundlikud. Džässis kasutatakse eriti tiitleid ja hüüdnimesid ja see on vahva. Võtan seda aga ikka huumoriga. Eestis on ju praegu liialduste aeg: esinevad vaid maailmaklassi artistid ja tippmuusikud. Normaalset elu nagu polekski.
Noored kuulajad kipuvad saksofoni igavaks pidama, kurdetakse klišeesid, läägesse filmimuusikasse kaldumist...
Igav on muusika siis, kui puudub loomingulisus. Džäss on minu jaoks õige muusika - sinna saab panna hinge, südant ja emotsioone nagu arstidki oma töösse, leida otsekontakt inimestega. See on tunne, mille nimel sõidad tuhandeid kilomeetreid eemale kontserte andma. Usun, et minu parim lugu on veel mängimata.
Olete teinud palju väga erinevaid projekte: duetid kitarri või oreliga, mono-ooper ja jazz-ballett, põnevad teatriprojektid, arvukad festivalid. Mida peate tipuks, mida kõige sürrimaks kogemuseks?
Üks tipp on kvartett, mille nüüd kokku sain ja millega sel nädalal esinen (Kristjan Randalu, Taavo Remmel ja Tanel Ruben-M.P). Džässis on palju muusikute liikumisi ja eriprojekte, eks ole saavutus ka 20 aastat duot Leonid Vintskevitšiga.
Sürri on palju: Toivo Undiga mängisime ühele tantsijannale taustaks Kanuti Gildis, seal mängisin lausa selja peal! Põen, et olen kogu elu muusikat väga tõsiselt ja siiralt võtnud. Mul on veel palju varuks! Kavatsen teha näiteks rea miniatuure - meloodiad, mida poptööstus esitab hiti pähe, aga mille tegemine professionaalil võtab 3-4 minutit.
