Joseph O `Connor"'Mere täht. Hüvastijätt vana Iirimaaga"'
Ave maria stella, Dei Mater alma; / atque semper Virgo, felix caeli porta. Ilmatu ilus separaat katoliiklikust lauluraamatust. Laev nimega “Mere täht” (loe Jumalaema) viib / päästab Ameerikasse 1847. aastal pealt nelisada iirlast näljasurma suust. Maha jäävad roiskuvad laibad ja kail surevad täiesti ruineeritud ja lootuseta inimesed. Sadakond sureb laevas. Iirimaa oli monokultuurne (põllukultuur oli siis juba kartul), tugevama õigusega alistatud, samas ristiusu Euroopa häll, mille iseseisvus käis Roomale pinda ja üle jõu (Cromwell sai aga hakkama). Ristiusu andekas parodeerija Anatole France sõidab oma “pühakuga” marmorvanniga Jeruusalemmast otse ikkagi Iirimaale. Üks kaasaegne inglismann ütleb nime varjamata, et kõigis oma hädades on süüdi Iiri rahvas ja et kaks miljonit üleliigset inimest peaksid otsima omale separaatse puu, mis kõlbaks iirlasele enda poomiseks. Tarastamine oli idee, mis hakkas hävitama iiri rahva elujõudu, lambaid oli kasulikum ekspluateerida kui inimesi, inimesed pidid kaduma.
Romaanis leiab kujutamist mõrtsukas, usutunnistajate ja marurahvuslaste kaleidoskoop, nälja eest põgenev lord (kelle ema oli aastakümnete eest vaestele abi andes näljapalavikku surnud), pagemisele eelnenud panganduspoliitiline ilge röövimine - täielik inimlik kollaps. Teos on keeruline, see on nn dokumentaalne romaan, mille alustekstide loetelu on massiivne, tsitaate palju. Romaan põhineb väljamõeldud Ühendriikide ajakirjaniku romaanil (selle 15. trükil), kellele kõik kirjastajad algul muudkui ütlesid, et dokumentaalsust on võimatu pidada kunstiks. Et oleks vähemalt huumorit või nii. Mis on sõna, kunst ja tõde, küsib see romaan, milline seos peaks nende mõistete vahel olema. Leiame ka keelemängu á la James Joyce, iirilikku “kurikaelsust”, millega eesti keel veel päriselt hakkama ei saa.
