ELU ÜHES PÄEVAS: Mati Unt
“Ma olen terve elu maganud öösel kuus tundi. Ülikooli ajast peale. Kui lähen üheksa ajal magama, ärkan kell kolm üles. Kui lähen kell kümme magama, ärkan kell neli.
Hiljuti lamasin Tartus kliinikus vidoekaamera ees ja igasugu juhtmete küljes ja tehti kindlaks, et ma magan küll vähe, aga ma magan sügavalt.
Tavaliselt hakkavad mu kassid mind enne viit üles ajama. Ja enne ei jäta, kui ma olen üleval. Alguses nad teevad näo, et tahavad süüa, aga kui ma üles tõusen ja neile süüa annan, keeravad nad demonstratiivselt magama. Ja siiami kass püüab mind provotseerida, et ma teda jalaga togiksin ja keeraksin, aga sellele liimile ma ei lähe.
Mingit väga metoodilist võimlemist ma ei tee. Hommikuti kallan endale vannitoas külma vett pähe ja natuke liigutan. Lavastaja ei saa päris ätt olla, ta peab olema teatavas füüsilises vormis ja suutma üht-teist ette näidata. Vitamiine söön ma ka.
No jah. Siis ma vaatan internetist üle ajalehtede uudised ja et kas keegi kirja pole saatnud ja kas mobiili peale pole tulnud salasõnumeid. Siis joon teed. Ma ei ole väga rafineeritud teejooja, ma ei kasuta mingeid väga erilisi sorte. Praegu on mul üks selline, mille nimi on Restart. See on kaunis vänge, seal on kofeiini sees ja äratab mu ruttu ellu.
Kuue ja kaheksa vahel ma kirjutan. Siis, kaheksa-üheksa ajal, lähen poodi. Ja ühenduses poeskäiguga loen Kadrioru pargis läbi värsked ajalehed. Kuigi internetist ma juba vaatasin. Ja siis ma konutan nii kaua pargis, kuni tehakse lahti kohvik, mis on meie maja all – kell kümme. Aga ma ei saa kohvikus kaua istuda, sest kell üksteist pean olema juba proovis.
See kõlab küll banaalselt, aga konstruktiivsed mõtted tekivad mul enamasti koidiku ja loojangu ajal. Üks võimalus on, et ma kõnnin hommikul pargis ringi ja mõtlen, misasja ma, kurat, nüüd küll teen! Teine võimalus, et konstruktiivne mõte tuleb lähedase inimesega vesteldes.
Proov teatris peaks kestma neli tundi, aga mina tavaliselt üle kolme tunni ei tee. Mulle ei meeldi näitlejate ajusid… pidin praegu roppuse ütlema… piinata. See ei ole ka mingi eriline liberaalsus ega vabameelsus. Kui me oleme mingi asja läbi teinud ja mul enam midagi öelda ei ole, siis aitab, homme on jälle päev! Soomes on see näitlejatele alati suur üllatus, kui ma ütlen, et eks nüüd ole tehtud ka, minge nüüd päevitama või sõitke aiamaale.
Töölt koju minnes on mul paheline komme käia raamatukogus. Nii Teaduste Akadeemia raamatukogus kui ka Rahvusraamatukogus. Kui Tartus olen, siis Ülikooli omas. Vaatan ajakirju, otsin teatud asju, mis mind huvitavad – esoteerika, mütoloogia, teatrialane kirjandus –, teen koopiaid. Ma külastan pidevalt nelja raamatupoodi ja mul on kodus päris hea valik. Viimanti ostsin Dan Browni “Inglid ja deemonid” ja olin sunnitud venekeelse, mille just olin soetanud, minema viskama. Ega neid raamatuid palju ei ole, kümne tuhande ümber. Kuu aja jooksul ostan ma neid nii tuhande krooni eest. Aga eks ma viskan, see tähendab a n n a n neid ära kah.
Aktiivne aeg on mul kella neljani. Pärast seda muutun ma ükskõikseks ja uimaseks. Lähen koju, teen süüa. Mõnikord ostan poest salaja friikartuleid ja õgin neid. Olles samal ajal täie teadmise juures, kui ebatervislik see on. Ma olen ju maapoiss ja 50.-60. aastatel oli friikartulil restoranitoidu maine. Muide, kas see ei olnud mitte Pulp Fictionis, kus mehed sõid friikartuleid majoneesiga ja kiitsid ja lasksid pärast toatäie inimesi surnuks?
Näitlejatega ma väljaspool prooviaega ei lobise. Kolleegidega ei kohtu ma üldse. Ma ei ole mingi öö- ega peoloom. Külalisi mul ei käi ja ega ma ei lähe ise ka kellelegi külla. Tegelikult – miks ei lähe! Ma käin külas Vanemuises ja Rakvere teatris ja Pärnu teatris, kui ma seal lavastan!
Aga etendustel ma teatris ei käi. Mitte ignorantsusest. Ma pole nii ülbe nagu Fellini, kes väitis, et ta pole vaadanud ühegi teise režissööri filmi – ta valetas kindlasti! Ma lihtsalt ei v i i t s i õhtul teatrisse minna. Ma näen päeval proovis niigi palju näitlemist, palju siis jõuab! Õhtuti eelistan diivanil molutada – sirvin raamatuid, vaatan telekat. Mul on paar tuhat filmi VHSi peal. Vahin Bergmani, Godardi ja Viscontit. Nemad on mu lemmikud. Aga igasugu jampsi vahin muidugi ka. Ja aeg-ajalt suhtlen armastatud inimestega.
Keegi ütles, et mu lavastustes saab nalja. Kus? Ja kui saab, siis mis nali see on? Või kui saab, siis h u u m o r pole see päris kindlasti, see on m u s t huumor! Oma loomult olen ma depressiivne, melanhoolne, mustad mõtted pidevalt peas.
Keskkooli ajal sõitsin mootorrattaga vastu koolimaja seina ja pärast seda ei ole ma iial tundnud vajadust juhiloa järele. Ma oleksin liiga neurootiline autojuht. Nagu filmis, kus Michael Douglas oli autoga liiklusummikus ja ilm oli palav ja kärbes lendas Douglasele otsaette. Siis ta tuli autost välja ja hakkas tänaval korealasi peksma. Ei, mulle ei ole autot vaja! Istun oma kassidega rahulikult kodus ja parem on.
Õhtusöögiga mingit kindlat tava ei ole. Vahel lähen õhtul magama, ärkan üles ja vaatan filmi, teen võileiva ja pärast magan ja näen und.
Hiljuti nägin und, et ma elan seksuaalselt kokku kahe isikuga (nad olid ema ja tütar ja neil oli viis aastat vahet) ja siin ma ärkasin üles ja vaatasin kella. See oli seesama öö, kui suri paavst Johannes Paulus. Unenägu oli i l m s e l g e l t erootiline. Ilmselt tähendas see uni, et mu alateadvus vaidleb alalhoidliku paavstiga, tehes samal ajal, kui tema sureb, midagi t õ e l i s e l t anarhistlikku.
Enne magama jäämist on hea mõelda heade asjade peale siin maailmas. Üks nendest on see, et kui sa oled kellegagi tülis olnud, on sul alati võimalik ära leppida. See võimalus mulle siin maailmas meeldib.
