Kapital, linn ja avalik ruum
Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas nii-öelda heategevusüritus Aafrika nälgivate laste heaks. Sellele eelnenud nädal algas aktsiooniga Vabaduse väljakul, kus nõuti "Vabaduse parkla" muutmist "Vabaduse pargiks". Mis on nende kahe ürituse vahe? Esimene mainitutest oli lihtsalt silmakirjalik TNT reklaamiktrikk, kus kõik osalejad olid riietatud korporatiivsesse univormi nagu riviõppusele toodud kaitseliitlased. Mõni juhm ajakirjanik tõepoolest uskus, et lahendatakse alatoidetud laste probleeme.
Mitmete erinevate aktivistide rühmituste korraldatud parkla-aktsioon oli aga osav manööver, avaliku ruumi tagasikaaperdamine linnavalitsuse bisniselt. Ka nemad saavutasid oma eesmärgi – meediatähelepanu – ja asendasid Eesti pea olematus kollektiivses protestikultuuris minu teada esimest korda tavapärase demonstratsiooni otseseste aktsioonidega.
Kõigil aktsionistidel tuleb lahendada küsimus, kuidas korraldada aktsiooni ilma, et sind kriminaliseeritaks. Sest teadagi on ainult kapitalil ja selle nisa otsas tilpnevatel võimuparteidel (et mitte öelda rajumalt) lubatud avalikus ruumis suvaliselt laiutada. Tavakodanikul on see "õigus" seotud tohutu bürokraatiamasinaga, mis ilmutab ülimat tõhusust alati, kui on vaja kaitsta korporatiivseid ärihuve.
Vabaduse väljakul avaliku ürituse korraldamiseks tuleb alustuseks kõik parkimiskohad ära osta. Meil tuleb meile kuuluvat avalikku ruumi osta!! Vabaduse väljak, avalik ruum, on mingisuguste korporatiivsete turvajõmmide bisnis, kus iga päev pannakse taskusse üsna korralik papp. See kõik kõlab veel sitemalt kui üheksakümnendate alguse variamajanduse päevil. Ainult et sedakorda pakutakse katust üsna ühemõtteliselt Tallinna Linnavalitsusele.
Kuna ma näen Falcki selle peaaegu igal pool, tekib küsimus, kas linn on kogu avaliku sektori Falcki kätte andnud. Ja mida kõike veel nende haldusalasse saaks delegeerida? Õhus võib tajuda Reformierakonna märja unenäo, neoliberaalse kapitalismi ihade täitumise hõngu – kõik avalikud teenused on minemas erakätesse. Küll tuleb ka aeg erastada linnavalitsus, ning Tartu Ülikool – Rocki ja Kalev/Cramo kõrvale tekib munitsipaalhaldusüksus Tallinna Linnavalitsus – Falck. Aga noh, Friedmani preemia on Eestil ju juba käes tänuks meie tohutute ponnistuste eest teel, mis kahtlemata varem või hiljem viib ka selleni. Justkui oleks peaministriks olemine täpselt sama mis Hansapanga juhtimine. Igatahes on see auhind umbes sama hea, kui ÜRO peasekretär Kofi Annan premeeriks Hitlerit postuumselt holokausti eduka ja põhjaliku läbiviimise eest.
Esmaspäevahommikused aktivistid leidsid selle augu, kustkaudu vältida "loata avalikuks ürituseks tembeldamist", ja võtsid täiesti legaalsed parkimiskviitungid. Nad keeldusid oma aktsiooni nimetamast linnavalitsuse slängis "avalikuks ürituseks", vaid väitsid oma tegevuse olevat parkimise. Lille või jalgratta parkimises ei ole minu teada midagi seadusevastast, nii et probleeme ei oleks tohtinud üleüldse tekkida. Aga loomulikult tekkis, sest ebakonventsionaalselt mittevägivaldne ning avalikku korda mitte rikkuv käitumine avalikus ruumis mõjub politseile täiesti paralüseerivalt. Kaasparkijaid solvav ja isegi füüsiliselt ähvardav või otseselt vägivaldne käitumine autoomanike poolt ei pälvinud igatahes nende vähimatki tähelepanu.
Muuseas on kummaline, et politsei arvates algab miiting loosungist, kusjuures kirjutatud loosungist, mitte näiteks väljaöeldud sõnast või lillepotist – seega ilma loosungita huilga palju tahad oma lillepottide tagant, see ei ole avalik üritus, aga niipea kui kirjutad riidele koha nime, kus sa parasjagu oled, tullakse kohe kallale. Eesti politseis valitseb väga imelik austus kirjutatud sõna legitiimsuse suhtes – seda on kasulik teine kord teada. Kõik loosungid saab kirjutada ju ka näiteks särkide peale. Ja kui nad seda üritavad ära keelata, noh, siis tuleks neil keelata ka kõik logod kõigil teistel särkidel, alustades näiteks Falckist.
Minu arvates oli selle aktsiooni üks olulisemaid kõrvalsaadusi lisaks suurepärasele ajastusele (oli Tallinna päeva hommik ja Jüri Mootorratas sõlmis Raekojas parasjagu Rohelise pealinna lepingut; osutati avaliku ruumi anastamisele ja roheluse puudumisele) just nimelt ametlikult organiseeritud "ürituse" eeskirja eiramine. Sest ikka üsna imelik on küsida linnavalitsuselt luba tema enda vastu protestimiseks. Sellisel juhul peaks linnavalitsus ka iga oma otsuse kohta korraldama rahvahääletuse.
Igatahes oli see aktsioon näide otsesest demokraatiast, s.t kasutades käepäraseid vahendeid, üritati muuta avalikku ruumi, ja seda mitte ainult sümboolselt. Ja "otsene demokraatia" on mõiste, mis selgelt vastandub representatiivsele ehk dekoratiivdemokraatiale, mida esindab linnavalitsus ja mis Tallinna tõlgenduses sisuliselt tähendab ilmselt Falcki ärihuvidele munitsipaalstaatuse andmist.
Kui paar nädalat pärast Pariisi tudengirahutusi ironiseeris Indrek Tarand Kuku raadios umbes nii, et "kas ikka nii tühise asja pärast tasus nii palju jännata", siis ei anna ta endale ilmselt üldse aru, et just see, mida tegid prantsusmaa tudengid, ongi tegelikult demokraatia. Kui sind nii-öelda esindama pidanud organid ei täida sinu tahet, siis tuleb võtta initsiatiiv enda kätte tagasi. Ja igatahes õnnestus paremidiotismile koht kätte näidata, nii et Villepinil pole niipeagi lootust Friedmani preemiat saada. Eestis suudetakse aga samal ajal tegelda üksnes mingite infantiilsete ersatsprobleemidega, nagu see ikka ja jälle päevakorrale kerkiv pronkssõduri küsimus. Patriootlikku loogikat järgides tuleks seega hävitada Tallinna vanalinn koos Toompeaga, sest see kõik kokku ei sümboliseeri midagi muud kui võõrvõimu ja anastamist.
Samas ei tekita keskmises eestlases mingit meeleliigutust näiteks vajadus ohjeldada liberaalide ja konservatiivide poolt täiesti hulluda lastud majandust ja tekitada kapitalil mingigi vastutus ühiskonna ees, vajadus tugevalt reorganiseerida sotsiaalsüsteemi, suurendada kultuuri rahastamist või võtta tagasi suur osa avalikust, ühiselt kasutatavast ruumist.
Aga selle pronkssõduri võiks Kalevipojaks ümber nimetada ning Tallinna lahte üles panna. Saaks korraga lahendatud kaks probleemi ja kõik osapooled peaksid olema rahul.
Tegelikult on parklaaktsiooni puhul õhus veel üks küsimus. Nimelt aktsionistide tõotus oma parkimise eest maksta ja seda hoolimata asjaolust, et Falcki tegevus Vabaduse väljakul peaks igasuguse avaliku ruumi loogika seisukohalt olema illegaalne. Kuid erinevalt ühest Ekspressi ajakirjanikust, kes arvas, et need neli, kes maksid, "olid lollid ja rikkusid ilusa nalja ära", arvan mina, et kuna tasumine oli selle aktsiooni legitiimsuse eelduseks, siis oleksid kõik ikkagi pidanud selle ära maksma.
Kuna antud juhul ei olnud eesmärgiks Falckile tünga teha, vaid osutada Vabaduse väljaku kui avaliku ruumi anastamisele erakapitali poolt Linnavalitsuse toel. Ja teha seda laskmata tembeldada end kurjategijateks, sealhulgas ka varasteks, mis automaatselt tähendab tõsiseltvõetavuse kaotamist, ükskõik kui õiglane ka ei oleks aktsionistide eesmärk. Pealegi on kontseptuaalne väljapeetus ja lõpetatus muidu ka hea aktsionismi tunnuseks.
