Ja peale selle on need veel Jüri Mildebergi pildid.

Kas minus räägib kadedus? Jah, loomulikult. Ja tahaks sagedamini niimoodi kade olla. Raamatu sisu täis pakse, siiraid ja siirupisi ning tundelisi tekstijuppe armastusest, reetmisest, surmast, oh jah, see nimekiri käiks justkui Shakespeare’i näidendite kohta. Ma ei hakka ümber jutustama. On nukud, on teater, on nuku elu nukuna ja inimesena, on armastus, on mittemõistmine ja on surm – peaaegu nagu minu enda elu. Minusugusele virilõuale on seda kõike raamatus tiba liiga paksu pintsliga kokku tõmmatud ja moralistlikult (nagu mu enda eluski – ja kelle käes on see mu elu pintsel?). Siin võiks Ulman šnitti võtta Otfried Preussleri Krabatist, kus justkui polegi moralismi, aga on atmosfäär.

Iseenesest on Ulman kuradi hea atmosfäärilooja ja seda eriti just selles lasteraamatus.

On jõle tähtis, mis on raamatu esimene lause. Iga raamatu puhul. See on nagu esimene lause, mida sa vahetad uue tuttavaga. See lause peab olema nii lihtne ja loomulik, et teine ei paneks teda tähelegi ja samas ometi paneks, see ei tohi olla barjäär. Ulmanil on õnnestunud kirjutada lasteraamatu esimeseks lauseks: “Ema, ma ei taha enam siin istuda!” Tjah, kadestamisväärselt hea.

Ma töötan reklaamis ja reklaamiinimesed kasutavad teinekord pejoratiivset väljendit “vana kool”. Et vaadeldav objekt on vanamoodne ja eilne päev, aga nemad, ennäe, elavad olevikus ja mõned juba tulevikus. Mulle kuradi moodi meeldib, et “Nukkude teater” on old school’i raamat. Muidugi raamat kui selline ongi old school object. Hm, ja ma ise olen ka old school ja õige varsti kolikambrisse lükatav, mille üle saan tunda ainult heameelt. Kes see oli, kes ütles, et tunneb end hästi ainult suurte surnute seltsis? Shaw? Kurat, teda ei tahaks seal küll kohata.