Täpselt samal päeval meie Graafikatriennaaliga avati Serbia pealinnas Belgradis 45. Oktoobrisalong (Oktobarski Salon). Ajaloolilselt on tegemist analoogiaga meie Kunstnike Liidu aastanäitusele (hüüti neidki ju Sügis-ja Kevadsalongiks), konservatiivsele ja igavale ülevaatenäitusele. Ainus asjaolu, mis Oktoobersalongi Kunstnike Liidu aastanäitusest eristab, on see, et seda ei korralda mitte kohalik kunstnike ühendus  vaid Belgradi linn ehk täpsemalt Belgradi Kultuurikeskus. Omas ajas oli näitusel muidugi kindel positsioon, kuid tänaseks oli see ennast täielikult ammendanud. Ja nii otsustaski Belgrad muuta näituse rahvusvaheliseks ning kutsuda seda kureerima Varssavi Zachenta galerii endise kuraatori Anda Rottenbergi.Näitus kandis seekord pealkirja “Continental Breakfast” ning kohalike kunstnike kõrval osalesid seal esimese suurusjärgu tähed Ilja & Emilia Kabakov, Christian Boltanski, Marina Abramovic, Esra Ersen, Anri Sala ning ka Egle Rakauskaite, kes oli juunis-juulis Tallinna Kunstihoones ja Rotermanni Soolalaos toimunud kaasaegse Leedu kunsti näituse “Omas Mahlas” üks kesksemaid kunstnikke. Vene korterikontseptualismi elav klassik Ilja Kabakov esineb aga koos oma vana sõbra ja kolleegi Raul Meelega Tallina Kunstihoones veel selle aasta novembris ja detsembris.

Continental Breakfast ei ole lihtsalt näitus Belgradis vaid ühtlasi ka Euroopa erinevate kultuuriinstitutsioonide võrgustik, kuhu kuulub ka Tallinna Kunstihoone ning mis loodi 2003. aasta Veneetsia Biennaali ajal Trieste Contemporanae eestvedamisel. Kõik institutsioonid leppisid seal kokku, et 2004-2006 aastani korraldatakse kõigis liikmesmaades üritus sama pealkirja all. "Continental Breakfast" Belgradis on nime autori Anda

Rottenbergi üritus ning esimene nende hulgast. Tallinnas toimub 2005. aasta novembris Tallinna Kunstihoone ja Teise Tantsu koostöös rahvusvaheline performance´i festival.

Käesoleva Oktoobrisalongi näol on aga tegemist tugeva rahvusvahelise näitusega, kus kohalikud Serbia ja Montenegro kunstnikud esinesid võrdsetel alustel rahvusvahelise kaasaegse kunsti nimedega. Meie ülepingutatud kolkapatrotsimi kontekstis on serblaste suurjoonelisus, keda ju üldlevinud klišee kohaselt peatakse rahvusšovinismi lipulaevaks, lausa hämmastav. Nad ei karda iseenda positsioonide pärast, vaid astuvad liigselt põdemata ja rahulikult dialoogi rahvusvahelise kaasaegse kunstiga. Ma ei arvagi, et meie Kunstnike Liidu aastanäitust tuleks just ilmtingimata samalaadselt renoveerida, kuigi teise meie traditsioonilise kunstisüdmuse – sellesama Tallinna graafikatriennaali kaasajastamine, kuhu on lisandunud suur rahvusvaheline kuraatorinäitus ning veel mitmed alaprojektid, on andud väga häid tulemusi.

Läbi üheksakümnendate tänaseni välja on graafikatriennaali korralikult finantseeritud rahvusvahelised kuraatorinäitused olnud ühed tugevaimad, mis meil siin üldse oma jõududega tehtud on. Igatahes tekitas minus imetlust asjaolu, kuidas sõdadest räsitud Euroopa servas asuv riik soovib osaleda kaasaegses kunstielus ning suudab mõista kunstikeelte ja struktuuride muutmise vajadusi ning seda kuidas kogu sovjetiaegne kunstikorraldus on igasuguse mõttekuse ja likviidsuse kaotanud. Muuseas sümboolselt värvikas on asjaolu, et Oktoobersalongi põhiekspositsioon asub Tito mausoleumi vahetus läheduses paiknevas 25. mai muuseumis (kunagine Jugoslaavia ajaloo muusuem), millest nüüdseks on saanud kaasaegse kunsti keskus.

Meie aga kes me tahame püüdlikult näida eriti euroopalikena ei ole 15. iseseisvusaasta jooksul suutnud oma kunstistruktuuri renoveerida. Endiselt toodab Kunstiakadeemia nüri järjekindlusega erialade kaupa järglasi Kunstnike Liidu alaliitudele, endiselt pole selge, mida tähendab sõna kuraator ja mida tähendab näituste kureerimine, mis tähendab kunstiinstitutsioonide programmi koostamine ning mida tähendab ühele Euroopas tegutsevale kunstiinstitutsioonile oma näo kujundamine. Eesti on igal juhul provintslikum kui Balkan. Millal ka meie ükskord suudame mõista, et meie kultuuriruumi moodustab Euroopa, mitte Eesti? Võiks siiski mõelda Belgradi linnavalitsuse liikme Gorica Mojovic´i sõnadele “Continental Breakfasti” kataloogis: “Esimest korda näituse 45. aastases ajaloos, on see rahvusvaheline. Ma usun, et kodumaiste ja välismaiste autorite kohtumine Belgradis on kasulik nii meile kui ka kunstile. Ja kõik kes mõtlevad teisiti kardavad üksnes iseenda ja oma väikese enesekeskse maailma pärast. Neile, kes on enesekindlad, uudishimulikud, tolerantsed ja andekad, on näituse rahvusvahelisus üksnes kinnitus selle kohta, et Belgrad on maailma trendidega ühel lainel.” Lihtne ju?