Puhaste maitsete poole
Möödunud sügisel käisid Tallinnas kolmemeheliste delegatsioonidena veinimeistrid ja veiniseletajad nii Tšiili suurima tootja Concha y Toro kui novaatorliku Cono Suri juurest. Veinitöö on juba kord selline, et kui vein valmis, põrutab veinimeister enamasti Euroopasse, et siin kolleegide juures praktiseerida ja veinisõprade seas oma veine seletada.
Minuga on jälle nii, et uue aasta saabudes tuli mulle esimest korda himu Tšiili veine juua. Tšiili vein on talivein, kuni veel lootusetult pime pole (siis püsin küll Vana maailma juures). Ent kõige jahedamatel ja pimedamatel kuudel on siiski päris mõnus ennast Tšiili moosise maitseküllusega kostitada. Hea uudis nende kahe tootja puhul on, et see moosisus pole enam liköörne, magususest kleepuv ja alkoholist kõrvetav, vaid värske ja marjane - ühesõnaga, toormoos.
Särav noorus
Cono Sur on õigupoolest Concha y Toro tütarfirma. Ema harrastab mõistagi pisut klassikalisemat stiili, tütar peab rohkem noorema põlvkonna eripärasematele himudele vastama ja üritab üllatada värskusega. Concha peakorter on Maipo orus, kust pärinevad võimsad Cabernet-veinid, Cono Suril hoopis lõuna pool, jahedama kliimaga Maules, kus saab valmistada nõtkeid aromaatseid veine. Nii ongi saanud Cono Surist Tšiili suurim ja tuntuim Pinot Noiri tootja. Ka meil Eestis on nelja veiniseeria Pinot Noiri saada. Kõige odavam, poes alla saja krooni maksev VR (varietal) pole eriti muljetavaldav, aga ülejäänud on väga head. "Suurepärane ost, üllatav maitsesügavus ja rikkalikus, kiidab Decanteri Tšiili eriväljaanne Reserve Pinot Noiri, mille hind poes on umbes 150 krooni.
Cono Surist oli Tallinnas firma nooruke peadirektor ja peaveinimeister Adolfo Hurtado, kes valiti mullu Tšiili aasta veinimeistriks. Decanterist saan teada, et naiskolleegid tavatsevad oma juhti Adolfot, mitte füüreriks, nagu Eestis võiks juhtuda, vaid hoopis - Robbie Williamsi järgi - Robbie'ks kutsuda.
Uurin Adolfolt, et mille alusel aasta veinimeistri tiitel õieti välja antakse. Selgub et päris ausal moel - aasta lõpuks lüüakse lihtsalt kokku, kelle veinid on kõige rohkem auhindu võitnud, see on ka aasta tegija. Veel räägib Adolfo, et pärast filmi "Sideways" ("Külili") on Pinot Noiri populaarsus aina jätkunud, anna aga kätte!
Teiste heade Pinot Noiri tegijate seas nimetab Adolfo Concha y Torot, Santa Ritat, Errazurizi ja väiksematest Vina Leydat. Kõik meile tuttavad tootjad. Kui Eesti veinisõbrad suhtusid veel hiljuti kahtlusega Santa Helena veinidesse, siis Adolfo meelest on need head (olen nõus, kui räägime kõrgemast hinnaklassist), oma endisest hiilgusest olevat pisut kaotanud Carmen.
Decanteri auhind läks tänavu hinnalise 20 Barrel seeria Sauvignon Blancile. Selle aroom on rohune, selles on uusmeremaalikku sparglit ja karusmarja. Maitse on väga mahlane, pikk, ilusa happega, põhinüanss on valgelt sõstralt. Meenutab igati täidlast Uus-Meremaa veini, aga Adolfo väitel on nende veinis enam mineraalsust. Cono Sur kasutab Prantsusmaalt Loire'i ülemjooksult pärinevaid Sauvignon Blanci kloone.
Adolfo ütleb, et ise hindab ta oma loomingus kõige enam ehk hoopis 20 Barrel Chardonnay'd, sest Chardonnay'd pole sugugi lihtne valmistada. Burgundia tammes fermenteeritud vein on lausa Burgundia happega, aga sealset kreemisust asendab värske puuviljasus. Karakter veidi ananassine, magushapu - väga hea.
Tunnustatud klassikud
Concha y Toro veinide seast sai möödunud aastal Decanteri auhinna Casillero del Diablo (tõlkes "Keldrikurat") Merlot, aga juba enne seda oli Decanteri veinitundjate paneel valinud Keldrikuradi Cabernet Sauvignoni maailma 50 parima hinna-kvaliteedi suhtega veini hulka ning ajakiri nimetas seda kogunisti "maailma parima hinnaga Cabernet Sauvignoniks" ning "hiilgavaks massitooteks".
"2005. aasta Cabernet Sauvignon on parim Casillero del Diablo ajaloos," kinnitas Tallinnas käinud Concha y Toro peaveinimeister Marcelo Papa. Ta oli nii lahke mees, et tõi isegi kodutöö kaasa - see tähendab, et need veinid, millest ta nimetatud Cabernet' kokku segas. Veini marjad pärinevad kolmet orust: Maipost (41%), Rapelist (31%) ja Maulest (28%).
Ausalt öeldes on Maipo vein nii hea (mustsõstar, punane kirss, mustad ploomid, suur ja pehme), et sellele veel millegi lisamine tundub täitsa tarbetu. Marcelo on nõus, aga tuletab meelde, et ta peab seda veini tegema mitu miljonit pudelit, nii et teiste aedade veiniabi kulub marjaks ära.
Kui Rapeli vein on õhuke ja tugevate tanniinide tõttu karmipoolne, siis Maule vein on pehme ja suitsune, punaste marjade karakteriga. Ei saa salata, et koos lisavad nad Maipo lopsakusele pisut Vanale Maailmale tunnuslikku karedust ja nõtkust ning vein saab seetõttu ehk huvitavamgi.
Keldrikuradist pisut hinnalisem sari on Trio, kolmest viinamarjasordist kokku segatud veinisegu. Imetlen tõeliselt Trio veini Chardonnay - Riesling - Pinot Gris (Casablanca org; esimest marja 70%), milles Rieslingi värskus ja Pinot Gris' mahedus Chardonnay täidlusele head vastukaalu pakuvad. Tugev kaneeli, tubaka, vürtside ja šokolaadi nüansiga vein on Trio Cabernet Sauvignon - Shiraz - Cabernet Franc.
Kes tahab nautida aga Tšiili klassikalist moosist, vürtsikat ja võimast veini, valigu Marques de Casa Concha Cabernet Sauvignon. Cognaci piirkonna vaatides laagerdatud vein on liköörse kirsiaroomiga, aga maitses on magus kirss ja ploom vürtsidega hästi tasakaalustatud. Ka Chardonnay on rikas ja sügava happega, tamm ilusti maitsesse seotud.
Veelgi kallim ja esinduslikum sari on Terrunyo, millest meil saada Carmenère ja Sauvignon Blanc, eelistan viimast. Ja jälle peab kahju tundma, et meil Keldrikuradi sarja Viogner'd (Decanter annab sellele maksimaalsed 5 punkt!) ja Rieslingit pole.
Üldmuljelt on Cono Sur natuke kuivem ja mahlasem, Concha y Toro natuke magusam, enam klassikalist stiili. Aga ühtegi viletsat veini pole kummalgi - Marcelo ja Adolfo tunnevad oma tööd.
