"'Kinnipeetavad on seal nagu pühad lehmad!“
48aastane Väino Välja töötas vanglasüsteemis kolm aastat, sellest enamiku Tallinna vanglas. Viimased neli kuud teenis ta Ämaris selle kõige rangema režiimiga osas – viiendas salgas, kus säilitatakse eluaegseid vange, distsiplinaarkaristust kandvaid või teistest julgeoleku kaalutlusel isoleeritud kinnipeetavaid. Vanglažargoonis kutsutakse seda "valgeks majaks“.
24. augustil kirjutas Välja lahkumisavalduse, mis päevapealt rahuldati. Äkilise sammu põhjustas juhtkonna soov paigutada Välja koos kahe kolleegiga teisele samaväärsele tööpostile, sest mehe oma sõnul kahtlustati neid uimastite smugeldamises nn vanglaautoriteetide kambrisse. Solvunud Välja eitas kahtlusi kategooriliselt ning ainus võimalus, mis tal enda sõnul jäi, oli uks tagantkätt pauguga kinni lüüa.
Ämari vangla direktor Toomas Ernits heidab hetkeks pilgu laual olevasse kladesse ning lausub siis: “Aga ta läks ära ju omal soovil! Talle ei meeldinud juhtkonna otsus paigutada tema ja veel mõned valvurid ühest osakonnast teise.”
Polnud siis kellegi kahtlustamist ega süüdistamist? “Vähemalt mina ei tea, et kedagi oleks konkreetselt süüdistatud,” täpsustab ülem.
Vangla asedirektori Arvi Laide sõnul roteeritakse töötajaid pidevalt. "Et ei tekiks liiga lähedasi suhteid valvurite ja vangide vahel," tähendab Ämari vangla operatiiv- ja julgeolekutööd juhtiv Laide. "Välja tahtis millegipärast just "valges majas“ teenistust jätkata ja ütles, et lahkub kui tema soovi ei rahuldata.“
Puutumatud autoriteedid
Omal soovil vanglatööst ja üle 5000 kroonisest kuusissetulekust loobunud Välja sõnul pole olukord nii ilus, nagu vangla juhtkond seda näitab. Tema tähelepanekud elust ja teenistusest Eesti suuruselt neljandas kinnipidamisasutuses, kus vangide karistusaeg on keskmiselt seitse-kaheksa aastat, on jahmatavad.
Endine vanemvangivalvur väidab otsesõnu, et Ämari vangla kontrolli all hoidmiseks teeb juhtkond koostööd mitteformaalsete autoriteetidega kinnipeetavate hulgas. “Mulje sellest, kes tegelikult olukorda kontrollib, on väljastpoolt vaadates väga petlik,” täheldab ta.
Ämari vanglas on kokku viis salka (ametliku nimega eluosakonda), mis on tegelikult viis üksteisest eraldatud ühiselamu tüüpi maja, kus igas elab 80-120 vangi. Välja arvatud viiendas, rangeima režiimiga salgas, kus asuvatel kinnipeetavatel on piiratud liikumisvabadus ja kontakt teiste kinnipeetavatega, kehtib kõikjal nn tsoon. See tähendab, et vangid võivad salga piires takistuseta liikuda. Salga juures (ehk ca 100 mehe kohta) on tavaliselt kolm valvurit, pahatihti isegi vähem, sest kümned tööpostid Ämaris on täitmata.
Välja sõnul laiutab ja valitseb neis tingimustes vangide mitteametlik hierarhia. "Reaalselt teevad ka vangivalvurid lihtvangidel ja autoriteetidel vahet, ehkki seaduse järgi ei tohiks seda teha,“ kinnitab Välja.
Igas salgas on liidrid, kes kontrollivad kinnipeetavate omavahelisi suhteid, lahendavad probleeme ning omavad autoriteeti ka juhtkonnas. “Neile tullakse vastu kuni seaduserikkumiseni,“ lausub endine vangivalvur. "Kinnipeetavad on seal nagu pühad lehmad. See on täielik absurd. Vanglas on sisuliselt juhitamatu olukord. Kõik läheb nii, nagu vangide poolt on kinnitatud,“ räägib Välja.
Viin, uimastid ja mobiiltelefonid
Välja väitel on narkomaania ning pummeldamine Ämaris tavalised. Vaat et igal teisel vangil on mobiiltelefon, ehkki see on eeskirjadega rangelt keelatud. "Üks vahetus võttis kambrist ära neli mobiiltelefoni. Nagu mobiilipood!“ näitlikustab Välja, kelle sõnul õitseb smugeldamine nii salkade vahel kui välismaailmaga.
Ka direktori asetäitja Laide möönab, et mobiiltelefonid on viimastel aastatel kulutulena levinud. Kuus konfiskeeritakse taskutelefone vanglas keskmiselt kümme. Operatiivtööd juhtiva Laide subjektiivse arvamuse kohaselt võib olla telefonide ja muu keelatu vanglasse toojateks vanglasse sissetulev, põhiosas ASi Eesti Vanglatööstusega seonduv transport ja ebaausad vanglatöötajad.
Välja tähelepanekul on üsna tavaline, et autoriteedid käsutavad näiteks vanglaametnikust salgaülemat – anna suitsu, vii videokassett teise salka või too see sealt siia. "Kui annad nende soovidele järele, muutud jooksupoisiks. Kui sa aga vangide meele järele ei ole, hakkavad nad sinu peale kaebusi kirjutama, kuni neile ebasobiv valvur viiaksegi mujale. Nii nad sorteerivad endale vanglatöötajaid."
"Vangid on mõnikord head psühholoogid. Nad püüavad kõiki uusi töötajaid oma mõju alla saada," ei näe Laide selles midagi erilist. Kui see ebaõnnestub, valitakse tavaliselt uus sihtmärk. On aga juhuseid, kus algab kaebekirjade kampaania. "90 protsenti kaebekirjadest on fabritseeritud mingit laadi kättemaksu ajendil," hindab asedirektor.
Halvemal juhul kipuvad vangid koguni tülika vangivalvuri elu kallale. 21. juunil sai Väljaga samas salgas töötav ametivend eluaegselt vangilt Andrei Antonovilt noaga ribidesse. "Ma arvan, et see oli tellimus seda valvurit lüüa. Võibolla oleksin mina saanud, kui oleksin tema asemel olnud," oletab Välja. Kolleegi elu küll pääseti operatsioonilaual, aga ta kaotas neeru. See oli Välja meelest karistus selle eest, et valvur koostööle ei läinud.
Jällegi ei ole Laide nõus, kuna valdab vastupidist informatsiooni. Antonov, kes oli juba kevadel Murrus ühe kaasvangi peaaegu teise ilma saatnud, toodi Ämarisse üle kaks päeva enne intsidenti. "Oli teada, et ta on vägivaldne. 90protsendise tõenäosusega oli tema teo motiiv soov pääseda tagasi Murru vanglasse," nendib Laide. Lähiajal esitatakse hetkel üksikkambris viibivale retsile kriminaalsüüdistus, kusjuures uurimise käigus leiti tema kambri põranda alt samuti mobiiltelfon.
Sisemaffia maksab kätte
Välja usub, et ka talle endale sai saatuslikuks luku ja riivi taga istuvate meeste juhitav sisemaffia, kellega koostööst ta keeldus. Nimelt paigutati ühel hetkel "valgesse majja", kus Välja töötas, ühte kambrisse kokku kuus vanglaautoriteeti, kuigi terve mõistuse järgi tulnuks nad üksteisest lahus hoida.
Laide kinnitusel oli see samm läbi kaalutud ja sihilik. "Me ei saa ju rusikakangelast panna nõrgematega ühte kambrisse, muidu ta haarab seal ohjad ja kõik hakkavad teda seal teenindama."
Ometi avastati 21. augustil ootamatult, et autoriteetide kambris on kolm asukat narkojoobes. Väidetavalt laekus naaberkambrist samal ajal kaebus, nagu oleks uimasti salka toonud ja kambrisse andnud Välja koos kahe vahetusekaaslasega. Välja usub, et see valekaebus organiseeriti just temast lahti saamiseks. Ametlikult sellist kaebust registreeritud pole.
Välja kahtlustab, et mõnuaine tõi endaga kaasa kohe pärast nende vahetuse lõppu kolmepäevaselt kohtumiselt naasnud Andrei Sokovi nimeline autoriteet. Sokovile langes uimastipruukimise kahtlus juba suvel, kuid toona keeldus mees testist, mistõttu juhtkonnal ei jäänud üle muud, kui määrata talle kartsa. Kuna aga kartsad olid hetkel täis, lubati Sokov vastupidi kokkusaamisele!
"Sokov naasis kokkusaamiselt järgmise vahetuse ajal, pisut hiljem tuvastati tal narkojoove,” kirjeldab Välja. "Aga juhtkond tuli järeldusele, et meie vahetus andis uimasti kambrisse. Absurd!" Kolm päeva hiljem, kui Välja vahtkond tööle naasis, võeti tema koos kahe seltsimehega postilt maha. "Administratsioon usub pigem vange kui valvureid," lausub kibestunud eksvangivalvur.
Asedirektor Laide ei usu, et uimasti tõi kaasa Sokov, sest kõik kinnipeetavad, kellel on olnud probleeme narkoga, kooritakse pikaajaliselt kokkusaamiselt tulles paljaks ja lastakse isegi teha kükke, et nad midagi pärakusse ei peidaks.
Vanglajuht: “See on vale!”
Kuulates Ämari administratsiooni selgitusi, paistab, et Välja toodud faktid on õiged, aga nende põhjal tehtud üldistused valed. “See jutt ei vasta enamjaolt tõele, vaid on tendenslik ja pigem tingitud endise vangivalvuri kibestumisest,” reageerib vangladirektor Ernits.
Ekspress küsitles samal teemal veel paari endist juhtivat vanglaametnikku, kes kinnitasid üldjoontes siiski Välja räägitut. Laagritüüpi vanglaid nagu Ämari või Murru, kus kinnipeetavad liiguvad kambrite vahel vabalt ja valvureid on vähe, pole spetsialistide hinnangul võimalik ohjata vanglasiseste autoriteetidega koostööd tegemata.
Nii oli aastaid avalik saladus, et Murru vangla tegemisi koordineeris "seestpoolt" Aleksandr Ivanov, hüüdnimega Torpeedo, kes pärast vabanemist kiiresti maha löödi. Parimad näited vanglaautoriteetide organiseeritud survest olid suured näljastreigid, mille käigus reavangid küll keeldusid sööklatoidust, kuid "isakesed" nosisid kambris isiklikust külmikust provianti. Samal ajal helistasid kinnipeetavate "pressiesindajad" mobiilidelt meediale ning raporteerisid vägivallast, mida administratsioon nende suhtes rakendab
"Kui ma siia tulin, siis oli tõesti nii, et üks isake oli tsooni peal. Me murdsime selle ära, et kinnipeetavad otsustavad ise oma mikromaailmas asju," kinnitab varsti kümme aastat süsteemis töötanud Arvi Laide. Tema sõnul oli tõeline verstapost 2000. aastal kehtima hakanud uus vangistusseadus, mis võimaldab hea käitumise korral ennetähtaegselt vabastada ka korduvalt karistatud vange. "See seadus aitas ponjatijeid – varga koodeksit – muuta. Varem endast lugupidav vang ei töötanud. Väga paljud vangid on nüüd tööle hakanud."
Kamber nagu hotelli numbrituba
Ja veel. Umbes aasta tagasi esitles Lõuna-Eesti allilmaliider Urmas Grossthal oma eluolu Ämari vanglas – väike hubane korralikult remonditud kamber, mille tuult keerutas ventilaator ning nurgas ilutsesid märkimisväärne stereosüsteem ja teler. Kamber nagu numbrituba mõnes väiksemas hotellis, samal ajal kui naaberukse vahelt paistis narisid tuubil kubrik reavangidele.
Millest selline elutaseme vahe? Direktor Ernits ütleb, et see ja veel luksuslikumad kambrid on tänaseks likvideeritud.
Lõpuks toonitab ta veelkord, et vanglaautoriteetidega kokkumängimine oleks tema sõnul väga libe tee, mille tagajärjel vangla jääb lõpuks igal juhul kaotajaks. “No ei ole nii, et vanglat juhib mingi sisemine struktuur. See pole võimalik,” toonitab ta.
Ämari illegaalsed kõnetraadid särisevad
Ekspressile ei valmistanud raskust leida Ämaris karistust kandva vangi mobiilinumber ja teha temaga välkintervjuu – kusjuures kinnipeetav vestles päevasel ajal mõnuga ja kartmatult, ehkki tabamisel ähvardaks teda vähemalt 15 päeva kartsa pluss kõigi soodustuste äravõtmine üheks aastaks.
Kui palju tõtt on väites, et vangla siseelu kontrollivad kinnipeetavatest autoriteedid, kes mõjutab ka seaduslikku juhtkonda?
See autoriteetide süsteem on muidugi olemas, aga kokku kuivanud. Eks mingid kompromissid või kokkulepped toimuvad, aga mis mõjutamine see on? Need ajad on ammu möödas. Administratsioon määrab selle, et kui on vastav situatsioon, tuuakse sisse maskid (eriüksus – toim) ja lüüakse kõik siin sassi. Et keegi dikteeriks midagi administratsioonile, see on jama.
Kui nüüd ilmneb, et me oleme Ämari vanglasse kinnipeetavale mobiilile helistanud, mis siis juhtub?
Mobiiltelefonid vanglas, see on fakt. See on tarbeese. Mobiilid tuleks legaliseerida, seda enam et helistamine pole tegelikult keelatud. Meil on siin avalik taksofon, millest võid helistada hommikul seitsmest õhtul kümneni nii palju kui tahad ja kellele tahad.
Kui levinud on Ämaris alkohol ja uimastid?
Olgem avameelsed – igal pool on kõik kättesaadav, kui on vaja. Kuid selle eest võib saada kolm aastat täiendavat karistust ja kellel on vaja lisaprobleeme. Silmanähtavalt lääbakil tegelasi, nagu vanasti, enam silma ei hakka. Sellised võetakse ära ja pannakse lihtsalt kotti.
Kui reaalne on, et kinnipeetavad hakkavad valvurit välja sööma? Kuivõrd oli sellega seotud suvel juhtunud pussitamise intsident?
Opositsiooni langevad need töötajad, kes peavad end jumalast kõrgemaks ja elavad end vangimajas välja – ka selliseid on. Antonovi tegu pole sellega seotud. Kui ta Murrust üle toodi, ähvardas ta, et lõikab ükskõik kelle ära, et tagasi saada. Et see asi toimus, poleks tohtinud üllatus olla. Ta lõikas ära suvalise töötaja, talle täiesti võõra inimese.
