Klannimajandus Eestis, vol 4: Hakka ministriks, päästad naha
Ennevanasti meeldis mulle jonnida, et kui vabaks see Eesti 15 aastat tagasi siis ikka sai. Et Vene sõjavägi jäi sisse, välispasse jagasid endiselt kagebiidid, raha trükkis Moskva, randades oli piirivalve okastraat...
Aga olgu, peagi saime ikkagi päris vabaks. Riigina. Aga mitte tingimata inimestena.
Ma mõtlesin selle peale, kui vaatasin üht Keskerakonna peasekretäri Kadri Musta teleesinemist.
Tunnen Kadrit õige põgusalt, puutusime kokku Odessa linna juubelil, kus tema esindas Tallinna linna ja mina... ütleme, et osalesin kultuuridelegatsioonis. Võluv noor naine, kena diskopaar koos kaasa sõitnud Päevalehe ajakirjanikuga. Kadri isa on austusväärne ajaloolane. Eredad teadustööd eesti nimede kujunemisest.
Ja siis seesama Kadri televisioonis. Tema "ei näe" K-kohukese sarnasust Keskerakonna embleemiga. Tema "ei tea", kes laenas Keskerakonnale 10 miljonit, ostes LHV võlakirju. Tema "teab, et loomulikult on Keskerakonna soov Eestile president valida Riigkogus"!
Ma olen ju näinud omal ajal komsomolihulle, olen äris näinud valevandumist. Seda tehakse, kui ollakse päris hädas. Aga meie ilus, haritud Kadri? Selline zombistumine tõmbab veel ikka kuklakarvad turri. Kas meie Kadri jääbki nüüd küünikuks, mõtlen. Kas Evelynist ei aidanud?
Lubage selle peale natuke "antiiki panna". Milles on Kreeka ja Rooma vabaduse mõiste erinevus? Kui Herodotos kirjutas, et kreeklased on vabad inimesed, siis pidas ta silmas, et nad ei ole orjad, et ükski võõras ei valitse nende üle. Herodotos mõtles seega midagi sellist nagu meie rahvuslik iseseisvus või enesemääramine (selle määratluse kohaselt on ka tänapäeva Põhja-Korea vaba!). Roomlased rõhutasid hoopis vabaduse teist külge: kõik kodanikud peavad olema seaduse ees ja käes võrdsed.
Kadri oli näide mittevabaduse ilusast, päris mannekeenlikust vormist. Järgmisena räägin mittevabaduse teisest tüübist. Jõukast härrasmehest parimais aastates, võimete tipul.
Mittevaba härrasmees vabas Eestis
Viimase kümne aasta jooksul on Eesti valitsuses kaasa löönud neli ärimeest (jätsin välja Mart Laari esimese peaministriks oleku aja). Kas ei ole ilus žest: majanduslikud probleemid on seljataha jäetud, vaba aega jätkub - ärimees tõttab appi Eesti riiki manageerima. Eesti rahval õnne tooma, eesti põlve uueks looma.
Aga need neli meest, kellest räägin - Robert Lepikson, Olari Taal, Jüri Mõis ja Tõnis Palts - ei tahtnud valida suvalise ministri ametit. Kas te olete mõelnud, miks enamik neist neljast leidis end sobivat just siseministeeriumi juhtima, just uurimis- ja jälitusasutuste isandaks? Neljas, Tõnis Palts, sattus rahandusministriks. Ettevalmistuse poolest sobinuks Tõnisele rohkem kommunikatsiooniministri portfell, see aga oli jagatud Reformile. Mis iganes, põllumajandusministriks või hariduse-teaduse peale ei soovinud keegi.
Kas tõepoolest oli Taalile, Mõisale ja Lepiksonile sedavõrd huvitav politsei ja päästeameti töö reformimine? Või siseministeeriumi autode jagamise mured, mis kümne aasta eest veel (tookordseid noori) meesajakirjanikke erutasid? Pigem lähevad mõtted sellele, et igamehel oli oma kriminaalasi ka elas - reaalne või potent siaalne. Lihtne loogika ütleb, et endavastast kriminaaluurimist on targem jälgida kõrgelt ministritoolilt kui ülekuulatava pingilt Pagari tänava ruumides.
Kahju küll, et teemat arendades tuleb mainida ka Robertit, kes enam vastata ei saa. Lepiksoni kunagine leivaisa, saja-aastane Heldur Tõnisson on aga elus. Tõnisson keerutas Robertile kaela kriminaalkirve vanametallifirma Avantek paljaksriisumise küsimuses. Oli seal teemat või mitte, seda vist tõesti enam arutada ei sobi. Igatahes jäi see uurimine äkki jõuetuks ja rauges.
Pangaklann enesekaitsel
Olari Taali süüdistati Hoiupanga enneaegses surmas. Täpsemalt tuhandetele heausksetele aktsionäridele koti pähetõmbamises, sundides neid käendama Taali enda ja tema sõprade ebaõnnestunud laenu Daiwa pangalt. Hoiupanga nõukogu suhtes, kes selle omakasupüüdliku skeemi heaks kiitis, ei tõstetud isegi süüdistust. Ei tõstetud muuseas sellepärast, et mõni Hoiupanga nõukogu liige oli juhtumisi ka Hansapanga nõukogu liige. Ega siis klannimeestele ei tohi halba teha. Väikeaktsionäridele, seda küll. Aga mis seal ikka, olin kaasas ühel välissõidul Kiievis, kus Olari suure seltskonna nähes Petšerõ kloostrisse kahetsusküünla pani. Keegi ei saa täna öelda, et Taal sõltuks kellestki peale iseenda... Mittevabadus pole järelikult saatus, vaid seisund, mis õnneks võib mööduda!
Jüri Mõis ehitas juhatajana üles Hansapanga, see oli ja on lihtsalt parim struktuur olemasolevate seas. Teinekord kõlab lausa sürrilt, kui mõni lihtsameelne Mõisa kohta "loll" ütleb. Oleks meil rohkem selliseid "lolle", siis ei tõmmataks meid nii, nagu Isamaa valitsus meile kalleid ID-kaarte müües. Millele ei mahtunud peale autojuhiloa ega haigekassa teave. "Tarku" oli liiga palju asja juures. Lehvitagem kõik oma vähevõimekate ID-kaartidega tervituseks tookordsele siseministrile Tarmo Loodusele!
Igatahes. Mõis võis ju minna siseministeeriumisse lihtsalt mängulustist, et kas politseireform tuleb välja või mitte. Võiski nii olla. Kuid tema selja taha oli hetkel jäänud Hansapanga juhtkonna räme sisetehing, mis oleks võinud väga hästi paisuda kriminaalasjaks.
Suvel 1998 nägid keskealised pereisad ja pensionärimammid, et Hansa aktsia alustas rammusat rallit. Vist oli oodata häid majandustulemusi? Kõik ostsid. Sel ajal, ise rääkides, et "kroonijuveelid pole müügiks", müüs Hansapanga juhtkond omi aktsiaid. Ühel hetkel käis pauk, aktsia kukkus. Inimene tänavalt ei saanud niipeagi teada, mis pangaga siis juhtus. Panga nõukogu aga teadis hästi - kahe Rootsi suurpanga, Swedbanki ja SEBi vaheline võidupakkumine oli lõppenud. Seda teadsid ainult siseinfo valdajad, kes oskasid selle oma kasumiks keerutada.
Selle küsimuse oleks võinud üles tõsta rahandusministeerium, milles avaldasid endistviisi suurt mõju Hansa suure konkurendi Ühispanga ustavad äripartnerid Enn Pant (endine kantsler) ning Andres Lipstok (endine minister). Oleks need tegelased väärtpaberiinspektsiooni surunud, oleks Mõisal kriminaalasi kaelas olnud.
Maksuamet klannisõja relvana
Tõnis Paltsule sadas kaela tema õnneks mitte kriminaalasi, vaid "väga suures ula tuses" maksude varjamise süüdistus. & quot;Väga suureks" loeti summa üle poole miljoni krooni, millest algas kriminaalkuritegu. Kas Palts sai rahandusministrina üldse muule tööle keskenduda kui maksuameti peadirektori Aivar Sõerdi lahtikangutamine, pole väga kindel. Igatahes polnud kellelgi paremat võimalust Sõerdi kangutamiseks kui tema tööandjal - EV rahandusministril. Tallinki aktsionär Sõerd rookis halastamatult poliitiliste vastaste offshore-firmades. Laksud said kätte Hansapanga asutajad, ei pääsenud ei Palts ega Isamaa toetaja Margus Linnamägi... Ainult Ühispanga meeste kasumitelt aktsiaseltsis Golfberg ei tahtnud Sõerd makse küsida. Mitte ei tahtnud. Nii FAIR on see PLAY Eesti Vabariigis. Üks klann kasutab teise vastu riiklikku Maksuametit!
Palts oli ministrina oma maksujamas kinni nagu kana takus. Kohe pärast ministriportfelli andmist Paltsule (aga enne ametlikku ministriks vannutamist) hakkas maksuametist infot lekkima... Tõnis hakkas võitlema ka ajakirjandusega. Ministeeriumis tegi ta ära ühe väljapaistva teo: tolli- ja maksuameti ühendamise. Igatahes on Palts ainus nimetatud suurärimeeste hulgast, kes ministriametit maha pannes igasugu uurimistest puhas ei olnud.
Tõenäoliselt tegin ühele ärimehele neljast siin liiga, aga tahtsin esile tuua nukra tõe. Praegune Eesti pole oma suurettevõtjatele veel nii armas, et ainelise janu rahuldanud ettevõtja annaks vaba mehena oma võimed Eesti riigi teenistusse. Kohe päris "nagu loll", ilma soovita hüppeliselt rikastuda riigiettevõtte nõukogus või kriminaalasjast pääseda. Siiamaani on klannimeestel tee selge olnud: ostan partei käest endale ministrikohakese, eks siis talitame...
Riik loobus Preatoni sajast millist
Kindlasti pole lugejale kahe silma vahele jäänud küsimus, kuidas üht või teist uurimist Eesti Vabariigis on võimalik nõnda marineerida, et see suisa kõigi prokuröride silme all aegub. Või kuidas kohtupidamine mutta jookseb, nagu näeme ühest eredamast kohtuasjast - EV kodaniku Ernesto Preatoni omast. Preatoni pakkus kaks aastat tagasi kohtuorganitele selgesõnaliselt, et võtab süü omaks ja tagastab Eesti riigile kahjud kahekordselt, makstes 100 miljonit krooni. Nüüd seisab kohtumenetlus juba aasta ühe tunnistaja, Ilona Saari haiguse taga. Menetluslikult ei ole selline toppamine väga loogiline, saaks ju kasutada haigestunud tunnistaja ütlusi eelmenetluses vms. Paistab aga, nagu ei tahaks riik Preatonilt ei kompensatsiooni saada ega ka tema üle õigust mõista.
Miks sinjooret vintsutatakse? Kuigi jääb mulje et Preatoni ehk jättis omaenda tekitatud kasumilt üht-teist riigile maksmata, ei ole see ju sama vargus mis näiteks ARKi direktori oma, kui ta riiklike numbrimärkide valmistamiseks üle kantud kümme miljonit võõrast raha tuuri pani.
Kui vabad ja millest täpselt vabad on meie uurimisasutused ja kohtud? Sellest nädala pärast.
